Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Korter optsiooni abil teeb närvikõdi
Kinnisvaraturule on ilmunud uus toode - korteriostu optsioon. Lepid korteri hinna kokku, maksad 10 protsenti arendajale, kolid sisse, maksad üüri ja kolme aasta pärast võid, aga ei pea, korteri kokkulepitud hinnaga välja osta. 10 protsenti jääb arendajale, seda tagasi ei saa, sest see pole ettemaks või käsiraha.
Oleme seisukohal, et närvikõdi ju veidi on, ent tegu pole kaugeltki ainult kinnisvaraspekulantidele mõeldud tootega.
Ostja seisukohalt ei ole rahakaotus suurem kui 10 protsenti - kui mitte arvestada kolme aasta jooksul makstud korteriüüri, ent selle raha eest on korteris ka sees elatud.
Näiteks pooleteistmiljonilise korteri optsiooni korral kaotaks ostja puhtalt 150 000 krooni, mis on jaotatud kolme aasta peale. See pole kindlasti väike raha.
Ent kui ratsionaalselt järele mõelda, siis ostja kaotab raha ainult siis, kui korteri turuhind tõuseb kolme aastaga vähem kui 10 protsenti või langeb samuti vähem kui 10 protsenti.
Kui korteri hind tõuseb rohkem kui 10 protsenti, on ostja puhtas võidus - saab korteri turuhinnast odavamalt. Ent kui langeb kümnest rohkem, saab ta osta kas selle või samaväärse korteri sedavõrd odavamalt, et olla samuti võidus.
Ostja kasu seisneb siin selles, et tema polnud selle kinnisvara omanik, mille hind tegi läbi rohkem kui kümneprotsendise hinnalanguse.
Seega jääb ostja riskikoridoriks korteri hinna muutus pluss-miinus 10 protsenti. Kõige hullem olukord on see, kui korteri turuhind jääb täpselt samaks. Siis oli optsiooni võtmine mõttetu.
Kaasnevad aspektid. Arendaja annab kolmeks aastaks ehitusvigade parandamisele garantii. See on ostja kasu. Vahepealse aja jooksul saab ostja välja ajada enda jaoks sobivaima finantseeringu - pangast laenu või müüa rahulikult oma senist eluaset. Seegi on ostja kasu.
Kuivõrd optsioon on edasimüüdav, võib rääkida isegi mingil määral likviidsest tootest. Ilmselt on optsiooni mõtet müüa siiski vaid kinnisvarahindade tõustes.
Tegelikult pole kolmeaastane järelemõtlemisaeg üldse paha. See väldib emotsionaalseid otsuseid, aga pole ka mitte niisama pöialde keerutamine - panused on siiski tehtud. Kinnisvaraarendajad on ostjaid varemgi moosinud, küll välismaiste puhkusereisidega, väiksema auto või sulase palkamisega.
Võib siiski arvata, et need väljaminekud sisalduvad kinnisvara hinnas ja ostjale mingit võitu ei anna. Nüüd on tegu tõsisema müüginipiga, mis võib lüüa aga arendajat ennast - kui hinnad peaks kõvasti langema või tõusma. Raha on sel ajal kinni ja kolme aasta pärast tuleb toimida juba ostja näpunäidete järgi.
Autor: ÄP