Eri- või eriline soodustus?

Erisoodustustest räägitakse tavaliselt seoses tööandja sõiduauto kasutamisega isiklikeks sõitudeks, vahel lipsab sekka ka pudelis serveeritav joogivesi (kui kraanist tuleb piisavalt läbipaistvat vett) ja lõpuks kõneldakse ka tualettpaberist (viimasest küll pigem huumorivõtmes). Tegelikult peab erisoodustustest rääkima tõsisemalt, eriti sellega seonduvatest probleemidest.

Suvel saatis maksumaksjate liit (EML) maksuametile (MTA) selgitustaotluse, et teada saada, kas tööandja saab paadiga kaasnevaid kulusid töötajale mingi valemi alusel hüvitada. Kahjuks MTA solvus EMLi peale, kuid EMLi eesmärk oli juhtida tähelepanu sellele, et peale sõiduauto on olemas muidki olulisi küsimusi, mille osas tuleks mingid mõistlikud selgitused maksumaksjatele anda, et ei tekiks mõttetuid vaidlusi. Maksuhalduri ülesanne on ju ometi suunata maksumaksjaid õigele rajale ja selgitada keerulised asjad lihtsate sõnadega lahti.

Olgu, me oleme pahad, ehk isegi alatud, kuid näiteks Soomes on töölähetust puudutavas juhendis selgitatud ka seda olukorda, kuidas toimub töötajale kulude hüvitamine juhul, kui töötaja on lähetuses oma mootorsaani või -paadiga. Probleem on meil seega olemas.

Eestil on pea kordumatu tulumaksusüsteem (Moldova muide kehtestas samasuguse, kuid ei oska seda mõistlikult rakendada ja riikide vahel käib juba sebimine, et Eesti eksperdid selle rakendamist selgitaks), muuhulgas ka erisoodustuste maksustamiseks. Peale Eesti on veel vähemalt kaks riiki, kes erisoodustustega samal viisil rinda pistavad - Austraalia ja Uus-Meremaa.

Enamik riike ei maksusta erisoodustust tööandja maksukohustuse kaudu, vaid omistavad erisoodustuse väärtuse töötaja palgatulule ning peavad sellelt tulumaksu kinni. Albaania on siinkohal samuti originaalne, valides meetodi, mille puhul erisoodustuse tegemisel kantud kulu ei lubata lihtsalt tööandja tulust maha arvata.

See, et meie maailmast erineme, ei ole halb, kuid vahel problemaatiline. Näiteks kui mitteresident töötab siin ning talle tehakse Eestis erisoodustus, siis tekib suure tõenäosusega majanduslik topeltmaksustamine, sest muist riike loeks seda tema residentriigis maksustatavaks tuluks ning Eestis tasutud maksu arvesse võtta ei saaks.

Austraalia ja Ühendkuningriik lahendasid samasuguse probleemi omavahelise maksulepinguga. Miks meie seda teinud ei ole?

Erisoodustus on sisult töötaja loonuspalk - töötaja tulu, mis maksustatakse tööandja tasandil. Sellise maksustamise üheks põhjuseks on administreerimise lihtsus - erisoodustused tuleks muidu isikustada ning maksud läheksid siis samuti arvesse iga isiku kohta eraldi nagu tavalise palgatulu puhul.

See ei ole aga lihtne. Siiski, süsteemi peab muutma. Muutmine on vajalik selleks, et praegune hea elu ka siis jätkuks, kui me riigilt abi vajame.

Niikaua kui inimene on aktiivne, saab palka ja erisoodustusi, on tema heaolu ühel tasandil, kuid kui ta haigestub, arvutatakse tema haigusrahad isikustatud sotsiaalmaksu alusel - seega erisoodustused arvesse ei lähe. Täpselt sama on vanemahüvitiste ja pensioniga. Riigi varjatud kättemaks?

Kui tööandja motiveerib töötajaid auto kasutamise võimalusega, maksab kinni mobiiliarve, korraldab töötajate ühisüritusi jne, on see kõik hetke heaolu, mis ei mõjuta positiivselt tuleviku heaolu. Seda tulebki muuta.

Lisaks tuleks sotsiaalse eesmärgiga hüved muuta teatud piirides (nt nagu vastuvõtukulud) maksuvabaks - töötaja tervise edendamine on kindlasti odavam kui hilisem "haavade lakkumine".

Autor: Martin Huberg