Kaameraga loodust avastamas

Külli Liebert 10. oktoober 2007, 00:00

Kinnisvarahaldur Monika Mägi (35) on loodusfotograafiaga tegelenud juba mitu aastat. Varem käis ta üksi looduses pildistamas, eriti näiteks jugasid suurvee ajal ja tormise ilmaga mere ääres. Vesi on Monikale alati kuidagi väga südamelähedane olnud. Aga pikapeale hakkasid ühed ja samad kohad ennast ammendama. Möödunud suvel avastas Monika enda jaoks fotomatkad. "Sain teada, et korraldatakse organiseeritud fotoretki näiteks väikesaartele ja rabasse - kohtadesse, kuhu ise naljalt ei satu. Sattusin kohe vaimustusse," räägib Monika. Nüüdseks on ta käinud juba mitmel fotoretkel.

Möödunud suvest jäi Monikale kõige elavamalt meelde Osmussaare fotomatk. "See saar on tõsiselt idülliline. Seal on ainult üks majapidamine, hobused ja lambad," kirjeldab Monika. Kohale jõudes ootas matkajaid enne teeleasumist ees kuum kohv ja hommikueine. Ka juhendaja Jaak Kadakuga jäi Monika väga rahule: "Ta ei pidanud mingit teoreetilist loengut, pigem soovitas kohti, kus võiks saada huvitavaid pilte ja andis nõu, millise rakursi ning näitajatega iga konkreetset pilti oleks parem teha." Monika jättis meelde nii mõnedki head nõuanded, mille peale ta ise poleks tulnudki. "Püüa rannikut pildistada nii, et puu või mingi objekt jääks esiplaanile. See annab pildile rohkem sügavust," on üks paljudest Jaagu soovitustest, mis Monikale kohe meenub. "See on väga oluline, et kohe, kui olen pildi ära teinud, saan professionaalilt tagasisidet. Siis saan kohe asja parandada. Ega ma ju nii pea uuesti sinna saarele satu."

Esimese päevaga tegid fotomatkajad saarele peaaegu ringi peale, mis on üle kaheteist kilomeetri. See ei tähenda, et fotoretked oleks alati füüsiliselt väsitavad. Kuna kõik kogu aeg pildistavad, liigutakse tavaliselt suhteliselt aeglases tempos. "Sageli visatakse vahele nalja ja võrreldakse kaameraid või objektiive," kirjeldab Monika. Osmussaare matka tegi väsitavaks ligi kolmekümnekraadine palavus ja täielik tuulevaikus. Saare rannikul kasvavad vaid mõned üksikud kadakad, nii et isegi hetkeks ei olnud võimalik päikese eest varju minna. Kui aga paar tundi hiljem lõkke ääres istuti ja liha küpsetati, polnud väsimusest enam jälgegi. Tarvitses vaid kellelgi mainida, kui ilus kollane täiskuu peegeldub merele, kui juba enamik seltskonnast jooksis seda pildistama. "Kes aga ei tahtnud minna, jäid lõkke äärde juttu rääkima. See on minu jaoks nende matkade juures kõige meeldivam, et ei pea järgima mingit kindlat programmi," ütleb Monika. Korraldajatel on loomulikult marsruut, söögid ja muu vajalik planeeritud, aga keegi ei vaata viltu neile, kes ei soovi kogu matka kaasa teha või tahavad vahepeal hoopis omaette liikuda. "Igapäevaelu on niigi kiire ja kohustusi palju. Matkal tahan võtta aja maha, lõõgastuda ja aeg-ajalt olla ka üksi iseendaga," arvab Monika. "Mõnikord käiakse matkadel isegi koerte või lastega. Ja vahel ei saagi nii palju ilusaid pilte, kui just toredaid emotsioone, mis jäävad meelde veel pikkadeks talvekuudeks."

Riigiametnik Maarika Torki (36) seni kõige eksootilisem fotoretk oli septembri algul Kakerdaja rabas. Maarika polnud kunagi enne öösel rabas käinud. "See oli tõeliselt põnev, jalutada öösel mööda märga laudteed kuuvalguses ja otsida kohti, kust paremini laugastele peegelduvat valgust pildistada," kirjeldab ta õhinal. Eksootiliselt retkelt telkimisplatsile tagasi jõudes ootas seltskonda ees veel teinegi üllatus.

Ühe matkaja sünnipäeva auks otsustasid korraldajad lõkke peal pannkooke küpsetada. "Nad olid selleks ostnud spetsiaalsed pannid ja ämbri taigna segamiseks. Pannkookide küpsetamine sisustas sobivalt aja päikesetõusuni, kui võtsime ette juba uue retke. Magama läksime alles peale päikesetõusu," jutustab Maarika. Muiates tunnistab ta, et vähem kui pool aastat tagasi poleks teda keegi isegi väevõimuga suutnud jahedal septembrikuu ööl rabasse telkima vedada.

Nagu ilmselt paljud teised fotomatkamise fännid, on ka Monika ja Maarika tänu kahe põneva harrastuse - fotograafia ja matkamise - ühendamisele avastanud, kui palju on Eestimaal imeilusaid kohti, kuhu linnainimene muidu ei satu. Maarika tunnistab, et algul tundus pildistamine talle matkade juures lihtsalt lisaboonusena, eriti arvestades seda, et tal pole peegelkaamerat, vaid tavaline digitaalne kompaktkaamera, nn seebikarp.

Millised üldse on tema fotoaparaadi funktsioonid ja kuidas manuaalfunktsiooniga pildistada, sai Maarika teada alles oma esimesel fotomatkal. "Juhendaja seletas ka, mis on histogramm ja kuidas histogrammil oleva kujutise järgi saab pildi heledust ja tumedust hinnata," mäletab Maarika.

Esimesel matkal keskenduski ta ainult histogrammile, mõtlemata, mis objektid pildile jäävad. Järgmisel retkel oli teadmisi juba natuke rohkem ja pildid juba märgatavalt paremad. "Siis tekkiski hasart saada üha huvitavamaid pilte," tunnistab Maarika.

"Kui ma veel avastasin, et iga primitiivse pilditöötlusprogrammiga saab pilte veelgi paremaks teha, olingi langenud täielikku sõltuvusse."

Paljud arvavad ekslikult, et fotomatkad on mõeldud professionaalidele. Sageli küsitakse minult, kas ma võin fotomatkale tulla ka siis, kui ma sel alal ei tööta. Meie koolitused ja matkad ongi mõeldud harrastajatele. Mõnikord loomulikult satub ka mõni professionaal meie matkale, aga siis peamiselt seltskonna pärast, mitte selleks, et saada uusi teadmisi fotograafia kohta. Enamik meie klientidest tuleb siiski matkadele, et õppida tegema paremaid fotosid. Nende teadmised fotograafiast on väga erinevad. Meil on tekkinud ka püsiklientuur, kes käivad meiega matkamas pidevalt ja nende fotoalased teadmised on juba üsna põhjalikud. Samas on igal matkal ka uusi inimesi ja täiesti algajaid. See ongi matkade peamine eelis, et igaüks saab küsida just seda, mis teda huvitab ja kohe saadud teadmisi praktikas rakendada. Tavaliselt me üle 25 inimese ühele matkale ei registreeri. Meie matkadel on kaasas ainult üks professionaalne juhendaja ja teda peab jätkuma kõigile osalejatele.

Samamoodi, nagu erinevad inimeste teadmised, erinevad ka kaamerad, millega pildistatakse. Fotoaparaadi võimalustest lähtuvalt saab inimene just selliseid nõuandeid, mida tema fotoaparaat võimaldab. On hulgaliselt ka neid, kes pildistavad tavaliste kompaktkaameratega.

Fotoretked toimuvad aasta läbi. Püüame ka sügisel ja talvel leida põnevaid kohti pildistamiseks, olgugi et päevad on lühemad ja ilm ei pruugi hea olla. Sageli võtavad matkadel osalejad kaasa mujal tehtud fotosid, mida õhtul omavahel arutatakse.

Fotod: Monika Mägi, Maarika Tork

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:37
    Otsi:

    Ava täpsem otsing