LapsePUHKUS?!

Lapseootuse periood võib kulgeda mitmeti. Füüsiline tervis võib olla esimestel kuudel väga hea, jättes vahele hommikused iiveldused ja tualettpoti kallistamised, kuid oma vaimsete muutuste vastu sel perioodil me keegi tõenäoliselt ei saa. Emaduse laviin koos kõigi oma murede, hirmude ja uudsete mõtetega matab su enda alla. Energia ja mõtted rändavad mööda meeldivaid ja ootusärevaid radu, samas tuksub sisemuses hirm uue elu ees.

Lähedased on sinuga peaaegu samal sagedusel, kuigi päris kõike nad mõistetavalt jagada ei suuda. Töökaaslased, töötajad, partnerid, juhatuse liikmed ja kõik muud sinu tegemistega seotud isikud ei saa sinust aru rohkem kui hetkeks, mil nad registreerivad su uudise, õnnitlevad ning unustavad selle kohe. Ja mida neile ikka ette heita, ega nende kõhus minitegelane löö jalaga ribidesse olulise presentatsiooni ajal, nii et silmad võtab märjaks. Ega nemad pea piinlikkustundega ühe ärikohtumise ajal neli korda tualetti külastama ja ega neil ole probleemi alatasa pealetikkuva lausa ulmelise unega. See aeg, mil sa oled veel nii-öelda ametlikult rivis, on raske - päris raske, sest sa jagad end kahe täiesti erineva isiksuse, ema ja ärijuhi vahel.

Tõenäoliselt ootad sa saabuvat lapsepuhkust kui mingit müstilist aega, unistades kaua magamisest, lugemata raamatute hunnikute sisuga tutvumisest, filmidest, mida oled plaaninud ammu laenutada ja kohvitamistest ammuste sõbrannadega. Kuid sinu loodud ettevõtted, osalused, juhatused ja MTÜd ei lase neile antud sõrme nii lihtsalt lahti.

Tegemised ja vastutused, mille võrku oled koonud enda ümber, ei katke kergesti ja osa sinust on hädas ning mures, isegi hirmul nende köidikute purunemise ees, sest see osa elust on tuttav ja enesestmõistetav, võrreldes uue rolliga.

Sa võid leida endale häid asendajaid, delegeerida teatud tegemised toredatele inimestele, kuid ikka on ettevõtmisi, mis seovad sind tugevalt ja peaaegu iga kohustuse taga on olemas inimesed, kes ei lase sul end hetkekski lõdvaks lasta.

Minu sünnituse tähtajani on jäänud kaks nädalat ja minu kalendris on ainuke tegemistest, kohtumistest ja koosolekutest täiesti vaba päev seesama tähtpäev ning nädal sinna otsa. Edasi olen andnud oma sõrme taas töökuradile. Ega ma selles kedagi süüdistagi, see on minu valik ja ilmselt ka nõrkus.

Seega, saades kauaoodatud triibud testile, tuleb kohe teha oma valikud ja arvestada ka võimalusega, et loodetud puhkuse ja emaduse rolli rahumeelsust tuleb jagada endale varem võetud juhi rolli kohustustega ning tatsata oma uue koormaga mööda vana rada edasi. Ja kui sa ei ole marketis kassapidaja, siis võid arvestada, et hommikul e-posti avades on seal peaaegu endine kogus e-kirju, aruandluse tähtajad ei haihtugi avakosmosesse ja mobiili sisse lülitades kell 10 hommikul saad koostööpartneritelt sõnumeid, et mis küll toimub, et su telefon ikka veel väljas on.

Ja ma ei arva, et oleksin saamatu delegeerija. Arvan, et olen seotud oma ettevõtetega nabanööri pidi, mille läbilõikamiseks on vaja mu enda tahet, aga seda mul ei ole.

Asjata ei nimetata isiklikke ettevõtteid oma "lasteks" ja selle teadmisega leppides on kergem oma topeltkoormat kanda. Juhatuse koosoleku pausi ajal võib süümepiinadeta tutvuda netipoes võrevoodite valikuga. Enda eest ei ole tõesti võimalik põgeneda, ka mitte lapseootuse ajal - eks näis, mis edasi saab.

Autor: Herdis Ojasu