Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vundamenti läbiv toru vajab hülssi
ASi Tallinna Vesi inspektor Orvo Käsper paneb majaomanikele südamele, et majja tulev veetoru oleks kindlasti allpool külmumispiiri ehk 1, 5 meetri sügavusel maapinnast.
Uponori asulavõrkude müügiinsener Tõnu Vürmeri kinnitusel võib isegi paksult isoleeritud, aga ebapiisaval sügavusel toru käreda talvega ikkagi läbi külmuda. Eriti suurte vaheaegadega veetarbimisel.
Kõrgemale paigaldatud toru puhul tasub kasutada küttekaablit, mis majast sisselülitamisel sulatab külmunud toru lahti. Küttekaabel kulub ära ka siis, kui hoones vett iga päev ei tarbita.
Umbes 3-4 meetrit enne maja peaks veetoru Käsperi kinnitusel minema hülsstorusse. Nii kaob võimalus, et tekib vundamendist lähtuv külmasild. Liiatigi saab toru külmumisel hülsi kaudu majast saata toru juurde kuuma õhku. Hülsi kaudu saab lihtsa vaevaga kätte katkise toru.
Külmumisohtlik on ka tuulutatava põranda alune. Siingi aitab Vürmeri veendumusel hülss. Hülsi sees aga võiks olla kaabel.
Isoleeritud torule pannakse torukeha ümber küttekaabel. Seda katab pealt sooja tagasipeegeldav läikpaber, mis teibina surub omakorda kaabli tihedalt toru vastu.
Määrav on ka veetoru majasisendi asukoht. Käsperi sõnul on vahel õigel sügavusel toru majja sissetulek tehtud kõigest poole meetri sügavuselt ja veetrass külmub ikkagi ära. Külmumise vastu aitab ka veekraani nirisema jätmine, sest voolav vesi torustikes ei külmu.
Veetorude külmumine saab alguse ka külmadest veemõõdusõlmedest. Lahenduseks on ajutise küttekeha paigaldamine, veearvesti kinnikatmine, samuti keldri akende ja uste soojustamine.
Külmudes kipuvad metalltorud lõhkema. Elastsemad plasttorud annavad veidi järele, kuid korduval läbikülmumisel purunevad.