Vee kvaliteet kui suur mull

Sotsiaalminister Maret Maripuu kutsus südamepäeva puhul esinedes rahvast üles pidama kinni tervislikest eluviisidest: sööma tervislikku toitu, rohkem liikuma, loobuma suitsetamisest ning vähem televiisori ees istuma.

Mind kui põhjaveespetsialisti riivas kõige rohkem, et minister ei öelnud ühtegi sõna õhu saastatuse ning joogivee kohta, mis on südamehaiguste ja vähi esmapõhjus. Teadagi, joogivee desinfitseerimist klooriga peetakse üheks suuremaks inimese tervise vaenlaseks. Trihalometaanide sisaldus vees suurendab onkoloogiliste haiguste riski. Ujudes basseinis, tarbides joogiks või vannis kloreeritud vett, saame kantserogeene.

Inimese organismist kolmveerand on vesi. Seetõttu on ülimalt oluline, millise kvaliteediga vett me iga päev tarvitame. Kraanist tulev vesi vajab kvaliteedi parandamist. Kuigi seda mingil määral tehakse, tarbib ikkagi üle poole Eestist kehtivatele normidele mittevastavat vett.

Jätan kõrvale Tallinna ja Narva pinnavee, peatun hoopis süvapõhjaveel, mida hakati uurima alles 1994. aastal. See sisaldab ülemäära radionukliidide, raadium 226 ja 228 isotoope. Selgus, et ligi 80% kambrium-vendi 155 puurkaevu põhjavees on kõrgendatud (üle 0,1mSv/a) radionukliidide sisaldus. Põhja- ja Loode-Eesti kambrium-vendi veeladestu põhjavee aastane efektiivdoos on 0,3-0,5 mSv.

Lubatust kõrgema radionukliidide sisaldusega vett tarbib 184 000 inimest, 14% Eestist. Kas siin pole meie halvenenud tervise põhjus? Peame lõputuid vaidlusi Steri üle, samas joome tervisele ohtlikku vett.

Sotsiaalministri 2. jaanuari 2003 määruse nr 1 "Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatseva pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollinõuded" järgi kuulub kõrgendatud radionukliidi sisaldusega vesi III kvaliteediklassi ega kuulu tarbimisele. Kui muud joogiveeallikad puuduvad ja kui vee töötlemine tagab kvaliteetse joogivee, siis ainult tervisekaitsetalituse kirjaliku nõusolekul võib seda vett kasutada joogiveeallikana. Aga kui ei taga?

Autor: Erna Sepp