Tšempionid iseendale ehk elu esimene maratonifiniš

Artikkel

- Uudised
- Rivo Sarapik
- 23. oktoober 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tšempionid iseendale ehk elu esimene maratonifiniš
Tänavu märtsis alustas 17 Äripäeva Spordiklubi liiget treener Rein Raspeli juhendamisel pikamaajooksu treeninguid ja 13 neist lõpetas septembri lõpus Berliinis oma esimese maratoni.
Nüüd käivad meeskonnas kahinad jätkamisest ning juba on uusi maratonegi välja valitud. Enamikule oli selline mõttega trenn esimene jooksukogemus, mistõttu kuraditosina lõpetamine tekitas ja tekitab siiani nii tiimiliikmeis endis kui ka kaasaelajais pidevat soovi saavutust tunnustada.
Et motivatsioon distants läbida oleks tugevam, sõlmis Riigikogu liige ja kogenud jooksja Meelis Atonen ÄP meeskonnaga kihlveo - iga teda võitnud lippaja saab Atonenilt 5000 krooni, kui tema võidab kogu ÄP meeskonda, saab ta tasuta aastatellimuse. Sel korral jäi Äripäeva tiimil võidust puudu 15 minuti jagu.
A - Parim hetk rajalt.
B - Üks number ettevalmistusest, vahevõistlustest (SEB Sügisjooks või mõni muu võistlus), maratonilt endalt või siis tagantjärele ehk pärast jooksmist.
Nime järel on jooksja lõpuaeg.
A - See pool banaani, mis mulle 15. kilomeetril raja äärest pihku torgati, maitses ikka hea küll.
B - Lõpetasin 8131 kohta madalamal positsioonil, kui algselt planeerisin.
A - 15 minutit pärast lõpetamist, kilesse mässituna puu all vihmavarjus seismine ja jookide-toidu abil energia taastamine. Olek on kõikvõimas ja tunne tohutult pidulik.
B - 38,195 km - see oli kleebitud 4. kilomeetril asfaldile. Eriti hästi mällu sööbinud.
A - 40. km, kui ma jalakrampide taltsutamiseks ühe kosutava duši võtsin.
B - 22:38ga parandasin oma aastatagust maratoni tippaega.
A - Hetk 35. kilomeetrilt, kui olin jõudnud veendumusele, et jaksan lõpuni joosta. Terve tee bändide ja rahva ergutus, see kõik kokku oli üks suur positiivne emotsioon.
B - 5.30 - see on keskmine kilomeetri aeg, mida kramplikult üritasin maratoni ajal hoida. Edukalt.
A - Füüsiliselt olid esimesed 21 km mõnusa ja kerge tundega. Olulisim ja emotsionaalselt vabastav oli hetk 30 km kandis, kus sai selgeks, et ma lähen kindlalt lõpuni. Rasked 25-30 km olid möödas - selleks hetkeks jagus jõudu veel piisavalt ehk selline üleääre voolamise tunne. Samas - tagasiteed enam ei ole, nüüd tuleb võtta viimast. Alates sellest punktist oli edasine küll raske, aga õnnelik.
B - 3 korda tuli distantsi jooksul hetkeks mõte: kui mõnus oleks seisma jääda ja lõpetada. Sama kiiresti too mõte ka kadus.
A - Originaalitseda on raske, meeldis finiš. Õigemini mõni minut pärast seda, kui mõte uuesti tööle hakkas ja piirdeaiale toetudes nutt kurku tuli - nii tugevat ja meeldivat saavutusemotsiooni kogeb elus ülimalt harva.
B - 5, sest just nii palju sain endale uusi eeskujusid - meie lõpetanud naised. Enda elamusi arvestades kahtlesin, kas nad lõpuni kulgevad. Kulgesid, ja kuidas veel. Õhtul olin mina see, kes vaevu liikus ja ägas, nemad aga tahtsid tantsida. Ja see pole ainult maraton, vaid kogu protsess - üks lugu eesmärgi püstitamisest ja selle nimel töötamisest, lugu arengust ja tahtejõust.
A - Raja ääres olid täiesti fantastilised ergutajad, hüüti nimepidi, lapsed lõid patsi, sellises ümbruses oleks lausa piinlik olnud kõndima hakata. Esimesena jäid valusaks ka just naeratamislihased, peaaegu terve aeg oli suu kõrvuni.
B - 25 minutit enne starti ütles üles mu pulsikella patarei.
A - Kui püüdsime Moonikaga Aivari kinni umbes 32. km-l. Äripäeva särki ja Aivarit nähes sain võimsa adrenaliinisüsti, et meie mees, ja veel Aivar, on nii kaugele jõudnud. Ta läks ju poolmaratoni jooksma. Siis oli koos väga ergastav joosta-kõndida, muljetada, pilti teha.
B - 42,195 km - on ikka meeliülendav number mitte ainult minule kui distantsi läbinule, aga ka minu sõpradele-tuttavatele.
A - Parim hetk oli see, kui pärast jooksu mingit lihasvalu üldse polnud. Ja loomulikult ka see, et lõpuni vastu pidasin ja üle finišijoone joosta sain.
B - Esimesest trennipäevast (13. märts) kuni viimase treeningpäevani (23. september) olen teinud 2 720 443 sammu. Selle hulgas on ka tavapäevad, mil ma ei jooksnud, aga kõndisin.
A - Finišit ületades, sest ma ei uskunud, et suudan selle asja läbi teha.
B - 25 931. ehk minu koht sellel maratonil, seega on arenemisruumi.
A - Vahvaid hetki oli tegelikult palju rohkem kui üks - nii alguse ülevus kui ka lõpu elevus, aga ka rõõm külmast nuustikust ja õigel ajal ette söödetud banaanist - ergutajate ennastsalgavus ja leidlikkus.
B - 37. kilomeeter - kuskil sealmaal olid omad ergutamas, väga parajal hetkel.
A - Pärast poolt maratoni on kerge joosta, inimesed plaksutavad ja hüüavad "Harry!" ja "noh, Harry, pane!". Trummidega põristamine. Väga lahe oli.
B - Elunumber 03:59:01, paneks päris mitmesse kohta kirja.
A - Pärast poolmaratoni liitus minu ühese tiimiga Berliinist pärit vanahärra Jürgen, kellega võiduka lõpuni koos lippasime. Tema jutustused 37 läbitud maratonist, lõbusad naljad, ülevaade rajaäärsetest vaatamisväärsustest ning sugulaste-tuttavate ergutused andsid üldisele ülevale meeleolule lisa. Kõige kangelaslikum tunne valdas mind finišikoridoris, kus vanahärra kolm lapselast koos meiega paarsada meetrit suure rahvamassi hüüete saatel kaasa jooksid.
B - 58 596 siblivat sammu kulus maratoni läbimiseks.
Vaata ka: apmaraton.blogspot.com ÄP maratonitiimi ajaveeb
Fotod: Raivo Sormunen, Jaana Pikalev, Moonika Krošetskina, Raul Lobanov, Sten-Aleks Pihlak, Rivo Sarapik
Hetkel kuum