Hull elukas - Techart Magnum

Siin ei ole midagi mõelda, Cayenne originaalsena ei ole just eriti ilus auto. Pigem vastupidi, sest Porsche üritab oma pisiautode nina igale poole toppida ja tulemus pole just eriti muljetavaldav. Sel aastal toimunud uuendusega läks pilt natuke paremaks, kuid mitte oluliselt. Kes samamoodi arvavad, neil on võimalus end sellest päästa ja soetada Techarti pakett, mis sisaldab ka keremuutusi, ja auto saab hoopis uue ilme. Uus ilme pole üldse paha ja detaile, mida vaadata ning kuhu näpuga jooni tõmmata, on küll ja veel. Esipamper on muutunud üüratult suureks ja tigedaks nagu herilane. Auto ilme on hoopis teine ja märksa tigedam. Suured õhuvõtuavad annavad märku, et kapoti all ei pesitse mingi kaheliitrine õmblusmasin, vaid ikka päris mootor. Auto on saanud lisaks ka laiendid ja uue tagapampri. Üldse - kogu ilme on muutunud teiseks, kuigi algne Cayenne on nüüd uue nime, Techart Magnumi all veel natukene tuntav. Erilise ilme tekitavad veljed. See on tegelikult iga autoga nii, et paned ilusad veljed alla ja välisilme on hoopis teine. Magnumil pole aga lihtsalt ilusad veljed, vaid midagi eriti üüratut. Nagu mulle naljaga pooleks öeldi: veljed on nii suured, et piduriklotside vahetamiseks velgi ei pea eemaldama. Alla on pandud 22tollised veljed, mis on ikka tõsiselt suured ja mahuvad auto rattakoopasse üsna napilt. Selle tagamiseks on velje peal rehvid vaid püksirihma mõõtu. Viimast muidugi kõrguses, sest laiuses saaks neist igaüht teerulli all pidada. Kui autoga mööda linna sõitsin, kordus üks lause kogu aeg - vaata neid velgi. Kui esiosa on vihane, siis küljelt on asi märksa voolujoonelisem ja rahustab vaatajat natuke. Tagaosas ei lase neli üüratult suurt summutiotsa unustada, et tegu pole mingi naljanumbriga.

Sisu ütleb sõitjale aga ainult üht - ma pole enam Porsche, olen Techart. Seda üritab auto elektroonika sõidukit käivitades muidugi ümber lükata iga kord, sest siis tulevad ekraanile ette suured Porsche kirjad. Mujal on kõikvõimalikud kirjad Techarti omade vastu vahetatud. Salong on autol igati viisakas ja võib öelda, et lausa vägev. Viimast eriti pimedas, kui armatuurivalgus oma rolli mängima hakkab.

Loomulikult pole igasugune tuuning jäänud väliseks ja sisus kirjade muutmise tasandile. Kapotialune on saanud oma osa. Muudetud on nii sisselaset, väljalaset kui ka mootori ja käigukasti ajud on saanud uued programmid. Niigi 4,5-liitrine V8 turbomootor on pärast "väikest" näppimist peaaegu 550hobujõuline. Peab ütlema, et tõmme, mida see auto pakub, on küll midagi erilist. Sõitjad tiritakse ühtlaselt istmesse ja maastur virutatakse kiirelt teisele poole legaalse liikumiskiiruse piire. See oleks normaalne, kui tegu oleks mingi suvalise sportautoga, kuid algne idee oli sellel autol ikka maastur. Kui sakslased asja paberile panid, peeti silmas ka maastikul hullamist. See, kuidas see auto end liigutab, samal ajal kui sõitjad asuvad tegelikult "teisel korrusel", on natuke imelik, kuid mitte pahas mõttes. Tõsi, nende üüratute velgedega võeti ära võimalus selle autoga kuskile turnima minna. Tohutu jõuga suudab vaevu toime tulla aga käigukast, mis kippus kiirendamisel kohati puterdama.

Üks asi, mida see auto tegelikult ei vaja, on stereosüsteem. Piisab, kui akent natuke paotada ja kuulata tõelist ilusat automootori häälte koori. Kaks nii head asja nagu turbo vile ja V8 lõrin on kokku saanud ja annavad peaaegu perfektse tulemuse. Summuti on ka õnnestunud, sest see väljastab midagi, mis meenutab ajalugu. Tuleb meelde Spitfire ja selle segaselt ilus häälitsus. Sakslased on seda arvatavasti piisavalt kuulnud ja oskavad ka hinnata ning kopeerida. Super, kiitus selle ajalootunni eest!

Hind on Techartil selline, et tavaauto hinnale lisandub kogu krempli eest poolsada tuhat eurot. See oli see, mis oli punase eluka küljes, kuid lisakuluna peaks kindlasti võtma suuremad pidurid, sest originaalid ei suutnud kuidagi alla neelata suurte velgede tekitatavat pöörlevat massi ja kippusid natuke hätta jääma.

Fotod: Indrek Susi