Tartu kunstnik Kruusamäe

Ma ei ole tõesti ainult seda ühte pilti maalinud, nendib Ilmar Kruusamäe, kelle esimesed laiema avalikkuse ette jõudnud 1979. a valminud hüperrealistlikud teosed "Tagasitulek" ja "Olümpia" pälvisid tähelepanu ja jäädvustasid end Eesti kunstilukku. Aastate jooksul on ta loonud arvukalt portreid, figuraalkompositsioone, linnavaateid, allegoorilisi loomapilte ning groteskseid poliitilisi maale. Kruusamäe on üks rühmituse Kursi Koolkond asutajaid.

"Huvi joonistamise vastu tekkis mul pärast I kursust EÜEs Noarootsi rühmas viibides. Meie peatuspaiga lähedal talus elas kirikuõpetajast ja metsavahist vanem härra, kellel oli huvipakkuv looma- ning linnutopiste kollektsioon. Käisin neid uudistamas ja ühel päeval tuli tahtmine pliiats kätte võtta," meenutab kunstnik, kes läkski vabadel õhtutel, kui väsimus just maha ei murdnud, linde jäädvustama. Muide, linnud on talle alati meeldinud, koolipoisina korjas ta linnuteemalisi postmarke.

Esimestel nädalatel joonistas noormees metsist ja tetre, hiljem toonekurge ja peoleod, aga rohkem ta ei jõudnudki, sest suvi sai otsa. Tookord, 1976. aasta sügisel, Tartusse naastes astus ta koos teistega ülikooli kunstikabinetti. "Käisin seal rohkem suhtlemas, meie sõpruskonda kuulusid näiteks majandusküberneetika tudeng Vahur Sova, psühholoogia üliõpilane Raivo Kelomees, noor kunstnik Miljard Kilk jt. Esimestel aastatel ma joonistamisse ja maalimisse liigselt küll ei süüvinud, pigem nokitsesin tasapisi enda rõõmuks. Muidugi pidin õppeprotsessi käigus kipspäid, natüürmorte jms jäädvustama.

Ma olen oma saatusega rahul. Kooliajal vedas, et meile tulid aineõpetajateks andekad noored pedagoogid, ülikooli kunstikabinetis sain ma tuttavaks 35aastase Andrus Kasemaaga ning mul pole hiljem kunstiõpetajaid vaja läinud. Muidugi olime meie, mõned juba mitu aastat ülikoolis käinud inimesed, talle tänuväärne materjal. Kuigi alguses jäi meie käeline osavus mõtlemis- ja analüüsivõimele tunduvalt alla, püüdsime peagi kinni need, kes olid kunstiringis või -koolis aastaid harjutanud, ja jõudsime koos juba hoopis teisele tasandile," kommenteerib Ilmar Kruusamäe.

IV kursusest alates hakkas ta näitustel esinema. Kuigi andekat autorit saatsid publikumenu ja tunnustus, ei tulnud tal korrakski pähe ülikooli pooleli jätta ja ERKIsse pürgida. 1980 lõpetas Ilmar Kruusamäe TRÜ rahanduse ja krediidi eriala majandusteadlasena. Ta pole päevagi õpitud erialal palgalisena töötanud, aga hiljem on ta kasutanud neid teadmisi, mida oma isemajandamiseteemal kirjutatud kursuse- ja diplomitööks valmistudes kogus. "Minu ellujäämine ongi diplomitöö parim rakendus. Ise majandamine - lahku kirjutatult - on ju vabakutselise kunstniku argipäev ja nüüd tagantjärele mõeldes on just need kursusetööd aidanud mul toime tulla," mõtiskleb mees. Mees, kes on kunstist elatanud ennast ja oma peret eelviimasest kursusest alates, kui ta jäi sõjalise õpetuse rahuldava hinde tõttu stipendiumist ilma, sest majandusteaduskonnas õppisid kõik hästi ja ühe kolmega enam stippi ei makstud.

Nagu kõigil, on ka tema kunstnikuteel olnud paremaid ja halvemaid aegu. Pärast ülikooli lõpetamist saatis ühe näituse žürii Ilmar Kruusamäe tööd tagasi, sest koos Tartu kunstiametnikega vastuollu sattunud Andrus Kasemaaga karistati ka tema õpilasi. Soovides siiski saada oma maalidele objektiivset hinnangut, võttis solvunud noorkunstnik endale pseudonüümi Viljar Valdi ja esitas järgmistele näitustele linnapilte, mida kiideti. Kui juhtumisi mõni Kruusamäe teos välja pandi, kaasnes sellega karm kriitika. Ants Juske hinnangul oligi ehk Valdi stiilipuhtam hüperrealist kui Kruusamäe, kuna ta keskendus ainult neutraalsetele linnavaadetele kõikvõimalikest rakurssidest. Kruusamäe seevastu kodeeris näiliselt süütutesse maalidesse alati lisatähendusi.

Kruusamäe sümbolistlikes teostes on väga palju üldistusi, tähenduste ja karakterite koodlugusid, ajatut sõnademängu. "Kui teema on jätkuvalt oluline, siis pole vahet, kas ma olen pildi maalinud aastal 1987 või 2007. Võib-olla hiljem teostatud töö vorm ja koloriit on veidi teistsugused, aga selle idee või selgroog pole ju muutunud," arutleb kunstnik.

Huvitaval kombel on tema allegooriliste loomamaalide allhoovused, nende absurdihuumor ja grotesk teistest rahvustest kunstihindajate heakskiidu pälvinud. "Kui eestlastele välja mõeldud "suunavad" pealkirjad, mida ei ole võimalik üheselt inglise või saksa keelde tõlkida, mitte midagi ei ütle, siis viimase paarikümne aasta jooksul välismaalt saadud meeldiv tagasiside annab mulle jõudu teiste töödegi tegemiseks," kõneleb Ilmar Kruusamäe, kelle tee rahvusvahelisele kunstiareenile algas 1988. aastal Moskvas.

Ta esitas siis omaalgatuslikult üleliidulise noortenäituse avalikule žüriile kolm kahemeetrist loomamaali, millest kaks võeti ekspositsiooni. Kunstnikul oli väga võõras tunniajalist Kesktelevisiooni saadet jälgida, kus tema teoseid detailideni analüüsiti.

Aga Moskvast ta neid pilte tagasi ei saanudki, sest prantslased ostsid teosed ära. Seejärel kutsuti Kruusamäed 1992. aastal oma isikunäitusega Euroopa kultuuripäevadele Karlsruhesse. Uks maailma kunstimuuseumidesse ja erakogudesse oli lahti. Sellest ajast on ka rahvusvahelised mainekad kunstiväljaanded tema loomingut kajastama hakanud.

Ilmar Kruusamäe seni viimane piiritagune etteaste oli tänavu suvel Kursi Koolkonna näitusel biennaali ajal Veneetsias.

"Kruusamäe kunstnikuisiksust ja loomingut on väga keeruline mõne lausega iseloomustada," sedastab hüperrealismi uurinud kunstiajaloolane Külli Aleksanderson.

"Seda võiks kujundlikult väljendada pideva võnkumisega kahe vastandmärgilise välja, üleva ja madala kategooria vahel. Kruusamäe teostes on esindatud nii paatos kui ka karikatuur, müütiline ja maine, ohuhoiatusi jagav eetiline valvsus ja rahvalik jämekoomika, rahvusromantiline tundetoon ning valmisolek müütide lammutamiseks. Ta on nähtavaks teinud ideaalide, väärtuste ja kulunud ideede suhtelise vabaduse küsitavuse nii möödaniku totalitaarses kui ka tänases pinnalises vaatemängu ühiskonnas."

Kunagi ma arvasin, et stiilikaanonitest kinnipidamine tähendab ideede puhtust ja selle ninatarga hoiakuga käisin mitu aastat ringi. See, et Ilmar Kruusamäe mängis selle ideega (kuigi me muidugi polnud kokku leppinud) topeltmängu, olles ühtlasi ka üks teine kunstnik ja esinedes ka teise nime all, ajas vihale, sest muutis mingid baastõed naeruväärseks. Õnneks ei jätnud Ilmar katsetamist, libises kaanonitest õige kaugele ja purjetas oma fantaasiaga uhkelt postmodernismi kõikelubaval merel. Kindlasti polnud tal kerge ennast maksma panna, seda enam, et tema enda muutumised jäid segaste aegade ja väärtuste ümberhindamiste keerisesse. Siis korraldas Ilmar oma retrospektiivi Tartu Kunstnike Majas, meenutades üht varasemat etappi, nn hüperaega, ja see oli väga tore näitus. Aga ega ta pole kunagi kanooniline hüperrealist olnud. Kruusamäe on palju maalitundlikum, tajub rohkem absurdi, ei karda olla naljakas. Tartu kunstielus on ta kogu aeg silmapaistev ja aktiivne tegelane, sekkuja ja õpetaja, vahel pingete tekitaja. Usun, et Ilmaril on laialt tegemisi veel ees. Ma ei imestaks, kui varsti jälle mõne uue lähenemisega vaatajaid üllatab.

Kruusamäe puhul võib peatuda mitmel teemal. Kõigepealt võiks rääkida mentorlusest ja Andrus Kasemaast kui Ilmari esimesest õpetajast. Minu jaoks kehastab Andrus Kasemaa kuju silda Elmar Kitsega (kelle väimees on Kasemaa), Kitse kaudu pallaslastega ja sealt edasi prantslastega (Matisse jt).

Mulle meeldib, et nüüd on Ilmar ka endale suutnud oma koolkonna luua. Kuigi Kursi Koolkond pole ju koolkond klassikalises mõttes, sest stiililiselt ei seo neid peaaegu mitte miski, küll aga ideeliselt. Võib küsida, kas ilma Kruusamäeta oleks niisugusel kujul Peeter Allikut, Albert Gulki jt? Ma arvan, et ta on nende noorte meeste jaoks sama tähtis figuur, nagu meile oli omal ajal Kasemaa.

Olemata akadeemiline kunstnik, on Ilmar Kruusamäe eesti kunstielus erandlik nähtus. Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõtlen, et meil oli suur õnn õppida oma kujunemisaastatel Tartu Ülikoolis, mis vaimsuse poolest oli teistest kõrgkoolidest peajagu üle, usun, et on ka praegu. Küllap see mõjutas meie loomingut, valikuid, otsustusi.

Ilmar teadis juba varakult, mis temast saab ja kes ta on. Selles mõttes oli tal juba siis selgroog olemas. Ta alustas hüperrealistlike teostega, aga mulle on sümpaatsemad Viljar Valdi nime all maalitud linnavaated. Ka tema viimastes portreedes on ühelt poolt ääretu hüperrealism, aga teisalt on need maalitehniliselt vabad ja seega väga võimsad!

Fotod: Meeli Küttim, Ilmar Kruusamäe erakogu

Autor: Tiina Kolk