Eesti elektrijaamad nõuavad suuri investeeringuid

Aastaks 2016 tuleb Narva elektrijaamade tolmpõletuskatlad seisma panna või varustada suitsugaaside puhastusseadmetega.

Kuigi põlevkivist elektri tootmisega tegeldakse ka Hiinas, Iisraelis, Saksamaal jm, on Eesti jõudnud põlevkivienergeetikas neist kõige kaugemale, sest kusagil ei ole kasutusel nii suure võimsusega põlevkivijaamu.

Eesti energiasüsteem on vahelduvvooluliinide abil ühendatud Läti ja Venemaa energiasüsteemidega ning on nende kaudu sünkroontöös Leedu, Valgevene, Ukraina, Kasahstani, Moldaavia jt riikide süsteemiga. Kogu sünkroontöö piirkonnas on üks ja sama sagedus. Eesti, Läti ja Leedu energiasüsteemid moodustavad Balti ühendsüsteemi, mille tegevust koordineerib organisatsioon BALTSO. Soomega ühendab Eestit alalisvoolukaabel.

Üldiste näitajate poolest on Eesti energeetika praegune seis hea. Alates üle-eestilise energiasüsteemi loomisest 1952. aastal ei ole Eestis olnud ühtegi ülesüsteemilist elektrikatkestust, rääkimata energiasüsteemi täielikust kollapsist, mida mõnedes maades on juhtunud.

Elektrienergia tarbimine Eestis kasvab 2-4% aastas ja kahekordistub 20-35 aastaga - aastal 2030 peaks Eesti genereerimisvõimsus ulatuma juba 3800-4500 MW kanti.

Esimene tõsine katsumus Eesti energeetikale on aasta 2016. Selle aasta alguseks tuleb tolmpõletuskatlad kui nõuetele mittevastavad kas seisma panna või varustada suitsugaaside puhastusseadmetega. See on järsk muutus, mis sunnib tegema suuri investeeringuid lühikese aja jooksul. Tunduvalt loomulikum oleks paindlikum üleminek, piirates järkjärgult tolmpõletuskatelde kasutustundide arvu või aastast kütusekulu. Maailmas kasutatakse endiselt tolmpõletuskatlaid ja uuele tehnoloogiale minnakse üle peamiselt uusi katlaid ehitades.

Uute plokkide või puhastusseadmete ehitusega ei tohi hiljaks jääda, muidu muutub Eesti energiasüsteem võimsusdefitsiidiga süsteemiks. See aga oleks ohu märk, mis vähendab Eesti ja kogu Balti ühendsüsteemi töö- ja häiringukindlust ning tõstab elektri hinda.

Autor: Mati Valdma