Erilised seinakatted annavad ruumile uue näo

Jane Tõnurist 05. november 2007, 00:00

Viimastel aastatel on trenditoodeteks muutunud bambustapeetide nime all tuntud seinakattematerjalid, kus värvitud paberist aluspaanile on kleebitud erinevaid looduslikke materjale.

Naturaalsetest kiududest tapeet valmib suures osas käsitsi. Lähtuvalt toormaterjalist ja valmimisprotsessist on sellistele kiudtapeetidele iseloomulik ebaühtsus isegi sama partii ulatuses või koemustris. See tähendab, et ei ole võimalik saavutada ühtlase seina efekti - paanide ühenduskohad on paratamatult nähtavad. Kõik see aga annabki bambustapeedile eripära ja võlu, rõhutades seinakatte looduslikkust ja keskkonnasõbralikkust.

Looduslikke kiudtapeete kasutatakse enamasti kujunduselemendina kas ühel või kahel seinal, samuti ka üksiku paanina hästi eksponeeritud pinnal rõhuasetusena ülejäänud sisekujundusele. Erinevalt harjumuspärasele vertikaalsele paani kleepimisele võib kiudtapeeti paigaldada ka horisontaalse paanina, st et bambusekiud paigutuvad püstiselt.

Looduslikud kiudtapeedid on enamasti laiemad kui pabertapeedid, 90-100 cm laiad paanid on müügil jooksva meetriga või 5,5 m pikkustes rullides.

Looduslikust kiust seinakattematerjalid ei talu vett, seega saab neid puhastada ainult tolmuimeja või harjakesega. Sellest tulenevalt peaks eelnevalt kindlasti läbi mõtlema ruumi kasutusotstarbe ja tapeedi määrdumise võimalused - näiteks kööki ei ole bambustapeeti soovitav panna.

Teine suurem rühm huvitavaid seinakattematerjale on nn spetsiaaltapeedid, kuhu alla võib paigutada näiteks tekstiil- ja veluurtapeedid, paberkiudtapeedid ning erinevad metallipuru, liiva või muid reljeefsust andvate materjalidega ilustatud seinakatted.

Tekstiiltapeedid on kootud seinakatted, kus on efekti suurendamiseks enamasti ühtekokku pandud erinevad kiud, nagu lina, viskoos, polüester jne. Sellised seinakatted on tavaliselt suhteliselt laiad, 120-140 cm ning nende tagumine külg on paberkiust, mis muudab paigaldamise hõlpsaks ja takistab materjali venimist.

Veluurtapeetide valmistamisel kleebitakse paksule aluspinnale tekstiilniidikesi, kiude ja tupsusid, tulemuseks on fantastiline sametine pind.

Nii tekstiil- kui veluurtapeete immutatakse tavaliselt spetsiaalse mustust tõrjuva vahendiga, mis muudab selle määrdumiskindlaks vedelikupõhistele plekkidele. Tahke mustus on eemaldatav seebivee ja pesukäsna abil. Samuti on need materjalid enamasti vastupidavad väikestele kriimustustele ja päikesevalgusele ning omavad kõrget tulekindlusastet.

Uudse trendina pakub sisustussalong Muster seinte ilmestamiseks keeppilte. On rõõmsavärvilisi pildikesi lastele ja väljapeetud joonega tagasihoidlikuma gammaga motiive. Pind, millele kleeppilti paigaldatakse, näiteks uks, sein või mööbliese, peab olema puhas, kuiv ja võimalikult sile.Tasase pinnaga vinüültapeet ja värvitud aluspind sobivad ideaalselt. Paigaldamiseks tuleb eemaldada tagumine tugipaber, asetada pilt soovitud kohale ja pehme puhta lapiga pressida välja õhumullid .Kõige lõpuks eemaldada läbipaistev kaitsekile, kui see on tootel olemas. Kleeppilte ei tohi puhastada lahustit sisaldavate puhastusvahenditega.

NB! Pärast paigaldamist ei ole võimalik kleeppildi asukohta muuta!

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:38
Otsi:

Ava täpsem otsing