Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Taevo Gans, eluaegne sisearhitekt ning kujundaja
Taevo Gans võib pidada end nende õnnelike inimeste hulka kuuluvaks, kel on terve elu jooksul olnud võimalus teha tööd, mis talle meeldib, mis teda arendab ning talle huvitavaid väljakutseid pakub.
Õnnelik ta tõepoolest ongi. See paistab nii Taevo soojast suhtlemismaneerist kui ka tasakaalustatud maailmavaatest.
Ganside suguvõsaliinile sisearhitektuuri eriala lihtsalt sobib. Saatuse suval on juhtunud nii, et sisearhitekti elukutset praktiseerivad peale Taevo veel ka tema abikaasa Helle Gans, tütar Riia koos oma abikaasaga ning tagatipuks õpib Tallinna Kunstiakadeemias sisearhitektuuri ka Taevo tütretütar.
Taevo räägib, et huvi joonistamise ning arhitektuuri vastu oli tal olemas juba päris põnnina. Poisi soovi esemeid luua ja konstrueerida õhutas isa, kes ise oli tubli puutöömees. Tänusõnad suunamise eest ütleb Taevo ka tugevatele kunstiringiõpetajatele kooliajal.
Pärast kaheksanda klassi lõpetamist oli edasine siht selge: Taevo läks Tartu Kunstikooli õppima interjööri, millele järgnes Tallinna Kunstiinstituudi stuudium algse erialanimetusega puidu kunstiline töötlemine, mis pikkamisi kujunes ümber sisearhitektuuri erialaks.
Oma esimest ametialast tellimust mäletab Taevo hästi ning sellele mõeldes läheb mehe nägu naerule. "Tartu Kunstikoolis käies saime tellimuse teha Tartu I keskkoolile Lenini büsti alus," räägib ta. "Tegime sellise konstruktsiooni, et büst tõsteti korraks sinna peale ja siis kohe alla tagasi. Lasti uuesti teha, sest see harkjalg ei kõlvanud."
Edasised tööd ja tellimused muutusid järjest kaalukamaks. Paari aastakümne jooksul kujunes Taevo Gansi elus paralleelselt oluliseks kaks tegevusvaldkonda: püsiinterjöörikujundus ja suurnäituste kujundamine.
Taevost sai Eestit esindavate väljapanekute esikujundaja ning peakunstnik nii terve maailma mastaabis kui ka endise N. Liidu siseselt. Selle tööga seoses tuli tal pead murda väga suurte ning mitmekülgsete objektide kallal. Näituste teemad varieerusid teaduse-tehnika ja tööstusvaldkonnast moe, keraamika ning tarbekunstini.
"Näitustega kaasnes suur ringireisimine," meenutab Taevo pingelist, kuid ülipõnevat ajajärku oma elus.
Suurteks maailmanäitusteks tehti kujundus valmis Eestis, siis pakiti see konteineritesse ning lähetati kas Ameerikasse, Jaapanisse või kuhu iganes parajasti vaja oli. Peakunstniku ülesanne oli näitusega kaasa reisida ning vaadata, et sellega kõik kombes oleks.
Suur vastutus, mis tööga kaasnes, ajab Taevot praegu muigama. Eks juhtunud vahel sedagi, et pool näitust kogemata kombel vale lennuki peale sattus ja teadmata suunas minema lendas. Taevo kohus oli siis asju ajada, kuni kõik taas kätte saadi.
Oma käekirja kujunemisel on Taevo enda sõnul olnud kõige tugevamalt mõjutatud modernismist, mida on hiljem suunanud high tech ning minimalism. "Minu jaoks on oluline, et interjööris ei oleks midagi üleliigset, kõik peab olema hästi paigas, proportsioneeritud ja hästi valgustatud," tutvustab Taevo oma veendumusi. "Ülekuhjatud interjöör mind häirib ja ma püüan seda vältida."
Mehe teiseks põhimõtteks on olnud pehme tonaalsuse kasutamine. Läbi aastakümnete on Taevo lemmikvärv olnud valge, igasuguste nüanssidega sinna juurde.
Viimase aastakümne materjalidekülluses eelistab Taevo kujundustööks kasutada looduslikke materjale, nagu puitu või kivi.
"Eks püüdlus ja esteetiline taotlus on mul alati samad olnud," arvab sisearhitekt, "Nõukogudeaegne materjalide nappus pani loovusele küll piduri, aga see sundis ka rohkem otsima, et nappide vahenditega positiivne resultaat saada."
Arvestatava sisearhitektina on Taevo Gans tegev siiani. Isikliku sisearhitektuuribüroo juhatajana on tal plaanis Viimsi SPA juurdeehitus, viimati lõpetatud hoonetest väärivad äramärkimist Milstrandi peahoone interjöörid Viimsis. Jätkuvalt käib töö Pärnu sanatooriumi Tervis viimistlemisel, mille projekteerimine juurdeehitustes on kestnud kuni viimase ajani. Aastate jooksul on Taevo koostöös abikaasa Helle Gansiga teinud sanatooriumi sisustuses kolm uuendusetappi.
"Helle on minust igati üle värvitaju ja koloriidi poolest, naistel on siin kõva eelis," ei ole Taevo abikaasa kiitmisega kitsi. "Me pole küll raudne tandem, kes alati koos töötaks, kuid näiteks värvide osas küsin ma Hellelt nõu sageli ja ka arvestan sellega," räägib Taevo.
Isas on kombineeritud väga sümpaatsel viisil ühelt poolt tolerantsus ja teiselt poolt professionaalne täpsus.
Ta on aastaid töötanud laias maailmas ning tal on tulnud pidevalt kohanduda olukordadega hoopis teise maailmanägemuse tingimustes. Tema oskus sobituda teiste inimestega ühele lainele on imetlemist väärt.
Olen isalt õppinud klientidega suhtlemist. Isa oskab luua hea pinnase vastastikuseks aktsepteerimiseks. On tarvis kliendipoolset inimlikku usaldust, et saada võimalus ennast professionaalselt teostada.
See ei kehti mitte ainult erialaselt. Isa on väga kontaktne ning ta teab väga hästi, mida ta teeb nii isiklikus kui ka erialases plaanis. Kui läheme Saaremaale maakoju, võtavad ka külamehed ta hästi omaks.