Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tuulepargil kui äriideel puudub Eestis arvestatav tulevik
Pidevalt muutuva tuule puhul on tuuliku genereeritav võimsus prognoosimatu ja võib muutuda 0-100%. Väga tugeva tuule korral (üle 20 m/s) tuleb nad purunemise vältimiseks seisma jätta.
Tuule muutlikkuse tõttu toodavad tuulikud Eestis keskmiselt 25% nimivõimsusele vastavast toodangust ehk 4 MW elektrituulik toodab aastas elektrienergiat umbes sama palju kui 1 MW tavajaam. Kuna tuulikute genereeritav võimsus ei ole korreleeritud energiasüsteemist tarbitava võimsusega, suurendavad elektrituulikud võimsuste fluktuatsioone, mida tavajaamad peavad tasakaalustama.
Kuni elektrituulikute koguvõimsus on väike (alla 5% süsteemi maksimaalvõimsusest), energiasüsteem tuulevõimsuse fluktuatsioone ei tunneta. Kuid kui energiasüsteemi on ühendatud rohkem tuulikuid, tekitavad need võimsusbilansi reguleerimise ja stabiilsuse probleeme ning võivad suurendada kütusekulu ja emissioone soojuselektrijaamades. Taolisi probleeme on olnud Saksamaal ja Taanis.
Elektrituulikute lülitamisega energiasüsteemi ei õnnestu lahendada ühtegi elektriga varustatuse probleemi, küll aga võib tekitada tõsiseid probleeme energiasüsteemi töökindlusele, energia kvaliteedile ja tavaelektrijaamade ökonoomsusele. Äriidee, et paneme tuulikud püsti, riigikogu tõstab taastuvenergia hinda ja äri õitseb, ei ole kahjuks perspektiivne. Perspektiivne suund tuuleenergia kasutamiseks on selle salvestamine. Näiteks toota tavaelektrijaamadele tehiskütust, pumbata vett, toota ja salvestada soojust, varustada mõnd talu elektriga jms.
Autor: Mati Valdma