Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ülikoolist - üle ja ümber
Töötan ülikooli kõrvalt poole kohaga ühes kohvikus. Hiljuti jättis meile oma CV noormees, kes lõpetas sel suvel minu õpitava eriala. Cum laude. Mul läks seest õõnsaks. Kas ka mina hakkan pärast magistrikraadi omandamist kohvikutesse oma CVsid poetama, et täiskohaga tööd leida?
Mu seis pole veel liiga traagiline: ideaalis suudaks ma end oma erialaga põhimõtteliselt turunduseksperdi, personalijuhi või poliitiku kohale rääkida, variant on jätkata muidugi ka ajalehes elust-olust jauramist.
Mis aga saab sadadest juristidest, kes õppelaenu võtavad ning loodavad pärast paberi kättesaamist palju raha teha? Välismaale minna ka ei saa, kuna Eesti õigussüsteem on kohaspetsiifiline. Taanis, Venemaal või Suurbritannias notaribüroos töötamine nõuaks täiendavat väljaõpet, peaaegu et uut kõrgharidust.
Paarkümmend aastat tagasi oli kõrgharidus väga hinnas ning pärast lõpuaktust oli paljudel töökoht garanteeritud. Tänapäeval on konkurents palju karmim ning ehk sellepärast jätkabki vaid viiendik ülikoolilõpetajatest tulevikus oma õpitud erialal.
Küsimus pole selles, et ainult juuras ületootmine käib. Üldse on liiga palju kõrgkoole, mis hordides rohkem või vähem "eksperte" ja "akadeemikuid" toodavad. Vahet pole, kas majanduse, politoloogia või romanistika vallas.
Kahtlase väärtusega ülikoolid peaks lõpetama selle nime väärkasutamise ning end uhkusega rakenduslikeks kõrgkutsekoolideks ristima.
Pole mõtet vorpida rumalaid bakalaureusi, kui on võimalus koolitada välja hinnatud oskustega teenindavat personali. Ülikooli nime väärib üksnes akadeemiline asutus, mille lõpetajatel on tõesti nii palju potentsiaali, et vähemalt 60 protsenti neist 7 aasta jooksul pärast lõpetamist õpitud erialal tööd jätkab.
Teine võimalus: jätan oma lootusetu humanitaaraine sinnapaika ja leian midagi praktilisemat. Kuid praegu olen ma piisavalt nooruslikult naiivne, et tulevikust siiski parimat loota.
Autor: Ellen Murula