Kange kraam - Jägermeistri Porsche

Kaheksa aastat autode tuunimisega tegelenud Markus Treil olid ka enne Porsche omamist kiired masinad. Isu Porsche järele tuli aga siis, kui tal oli käes väga võimas nelikveoline Mitsubishi 3000 GT. Nimelt ostis sõber endale Porsche 944 ja tegi selle 3000 krooni eest kiiremaks kui Trei Mitsubishi eales.

Kiirus polnud ainuke asi, mis sundis Treid oma südant kiirele sakslasele kinkima. Nimelt oli Porsche suurepärase juhitavusega ja ka mugav kasutada. Nagu mees ise ütleb: "Sellega oli nii lihtne sõita."

Kui üks auto tuli müügile, siis Trei pikalt ei mõelnud ja tõi selle koju ära. 1991. aastast pärinev masin oli üks viimaseid oma seeriast, sest pärast seda aastat Porsche mudelit 944 enam ei teinud.

Auto oli ostes üsna heas varustuses, sealhulgas sisaldas reguleeritavat nn coilover-vedrustust ja suuri nelja kolviga pidureid. Turbomootoriga 944 pole just odav auto. Trei sõnul maksavad korralikud masinad umbes 15 000 eurot ehk 235 000 krooni.

Natuke võib auto puhul segadusse ajada see, et sama välimusega auto oli ka Volkswageni nn bussimootoriga üliodav "sportauto". Treile on bussimootorit ka ninapeale visatud, ent selle peale on mees võinud vastata, et tegemist pole sugugi sama masinaga.

Kohe pärast ostu keerati autole külge kraan, millega tõsteti turborõhku ja kunagise Laki Tuningu jõustendis mõõdeti selles seades ka autost 260 hobujõudu ning pöördemomendiks 400 Nm. See oli vaid napilt rohkem, kui tehaseseades olema peaks. Originaalauto näitab 250 hobujõudu.

Samal ajal oli Treil hoovi peal ka üks Mercedese hobiauto, mis sai tuttava soomlasega vahetatud Porsche juures vajaminevate juppide vastu. Nendeks olid suurem turbolaadur, programmeeritav aju, suuremad pihustid ja korralik wastegate.

Esimesel aastal pandi auto nende juppidega ka sõitma, ilma et oleks mootorit veel kordagi avatud, Soomest toodud jupid olid kõik mootoril n-ö ümber. See andis Soomes Seppo Harineni jõustendis tulemuseks 402 hobujõudu ja 550 Nm pöördemomenti.

Kuna see saadi aga väga kõrge turborõhuga, võis arvata, et mootori kaheksaklapiline plokikaas ei hinga eriti hästi. Auto oli sellise rõhu ja jõu peale ka suitsema hakanud. Talve tulekul tundus loogilise lahendusena n-ö kaant paotada ja vaadata, mis mootori sees toimub. Kartused osutusid paraku tõeks: üks silindri sein oli ellipsis ja jooneliseks kulunud. Kogu mootor tuli seepeale maha võtta ja plokk Soome hülsivahetusse saata.

Auto ei sõitnud terve aasta. Kuna mootoril oli ka uued kepsud, võis edasistest juhtumitest järeldada vaid seda, et kasutatuna soetatud kepsud olid juba varem haiget saanud. Nimelt läks möödasõitu tehes üks keps puruks ja see lõi augud nii plokki kui ka õlivanni.

Pärast seda jäi projekt mõneks ajaks seisma, sest Treil sai sellest lihtsalt villand. Kulutused koos auto värvimise ja kõige muuga ulatusid 150 000 krooni kanti, aga sõita sai vaid 4000 kilomeetrit. See tegi ühe kilomeetri hinna väga kalliks. Mõneks ajaks võttis Trei aja maha, et vaadata ja mõelda, kas ja kuidas edasi minna.

Ka polnud doonormootorit kohe kuskilt võtta. Varsti Trei selle aga Jaapanist leidis, pealegi vaid 54 000 kilomeetrit sõitnud mootori. Tõsi, selle küljes oli ka terve auto. Trei ostis masina ikkagi ära ja kolm kuud hiljem jõudis see siia. Laksu saanud ninaosaga auto läks isegi korra käima. Uus mootor oli juba 16klapiline ja mitte enam 2,5-liitrine, vaid kolmeliitrine.

Iseenesest oli Treil mõttes madala eelarvega projekt. Internetist oli silma jäänud üks austraallane, kes oli surveastme maha ajanud ja saavutanud selle lühemate kepsudega. Ka Trei tegi seda, aga paksema kaanetihendiga. Kogu mootori sisu jäi samasuguseks, nagu see Jaapanist oli tulnud, ja mingeid uusi ning karmimaid juppe sinna ei pandud.

Mootor pandi kokku tagasi. Juurde ostis Trei ka suurema turbolaaduri. Väljalaske kollektori osa tuli uue mootori tarbeks natuke ümber teha, kuid sealt edasi läks külge vana summuti, mis on niigi kolmetollise läbimõõduga. Sisselaske kollektori tegi Trei ise.

Lisaks pandi masinale suuremad pihustid, sest eelmised olid 400 hobujõu peal juba täiesti lahti. Samuti sai Porsche võimsama bensiinipumba. Ka vahejahuti asendati suurema ja uuemaga ning selle ette läks suurem õlijahuti. Probleemide ennetamiseks pandi autole alla ka korralik sidur. Enamiku töid autoga tegi ASi Saksa Auto Kaks mehaanik Jaanus.

Koos ja töös Porsche viidi Soome häälestamisele ja sellises seades on auto tänaseni. Pärast ümberehitust osales Trei kilomeetrisõidul, kust tuli päeva teine tulemus -

265 km tunnis. Pärast seda käis Porsche ka jõustendis, saades rattast kirja 495 hj, mis tähendab ca 560-570 hobujõudu mootoris.

Porsche-projekt on Trei sõnul põhimõtteliselt valmis, erilisi plaane selle autoga tal enam pole. Tõsi, ta tahaks sõita ka ringrada, ent see tähendaks uut vedrustust, suuremaid pidureid ja rehve 100 000 krooni eest. Praegu seda siiski plaanis pole, sest autole on kulunud niigi üle poole miljoni krooni.

16aastane Porsche 944 pole tosin aastat vanema Trei sõnul tehtud ringraja jaoks, vaid lihtsalt endale lõbusõiduks.

Fotod: Tanel Murd