Majad tänases Jaapanis

Kohalikele kuulsustele lisaks on Jaapan aldis tellima oma maale-teoseid ka läänemaistelt arhitektuurikorüfeedelt. Peab siiski tõdema, et tänane maailmatasemel kommertsarhitektuur rahvusliku eripäraga silma ei torka. On see jaapanlaste Sejima ja Nishisawa kerge klaasnahaga ümbritsetud Diori esindus, Toyo Ito ekspressiivse pinnaga Tod's-maja või šveitslaste Herzogi ja de Meuroni kumeratest klaasplokkidest Prada kauplus - sisulist vahet ei ole. Sarnase lähenemisega on nii materjali- kui ka vormikäsitlus.

Paljudele tähendab jaapani arhitektuur traditsioonilist puidust Jaapani maja, millel on riisipaberiga kaetud aknad, mitmekihiline puidust fassaaditekstuur, mattidega kaetud siseruumid ning kaunis bonsai ukse ees. Selliste majadega tänavaid võib leida mitmetest Jaapani linnadest, kõige ehedamad on aga kindlasti väiksemad mägikülade tänavad. Vanad Jaapani majad mõjuvad väga tänapäevastena - erineva rütmiga puitribid, lükanduksed ja -seinad, hoone sidumine loodusega - see kõik on omane ka tänapäeva lääne arhitektuurile, rääkimata moodsast jaapani arhitektuurist, mis väga tihti kasutab oma maa traditsioonilise ehituskunsti võtteid.

Esimene pilt, mille sõnapaar "jaapani arhitektuur" mulle silmade ette toob, on üks väike lainelise valge katuse ja suurte klaaspindadega maja, mille taustaks on tume mägi ning mille peafassaad kahekordistub majaesise tiigi peegelpinnal. Jaapanlastel on oskus veepeegeldusi arhitektuuri mõjusamaks muutmiseks kasutada, seda võiks nimetada lausa üheks jaapani arhitektuuri omapäraks, mida kohtab nii uusehitiste kui ka iidvanade templite juures.

Paljud lahkunud jaapanlased on tuhastatud just nimelt sellise vees peegeldava kauni lookleva katuse all Meisou No Mori munitsipaalkrematooriumis Kakamigaharas, mille autor on maailmakuulus jaapani arhitekt Toyo Ito. Võib-olla peab selleks olema jaapanlane, et luua inimese viimseks peatuspaigaks nii harmooniline, kerge, õhuline ja avatud hoone, mis võimsa looduse taustal hingematvalt kaunina pilku püüab. Maja juurde jäävad tihedalt üksteise kõrvale ridadesse sätitud hauatähised - betoonsambakesed, millel kaunid hieroglüüfid peal ning mille all puhkab kadunud jaapanlaste tuhk.

Meie, õhtumaa inimesed, oleme harjunud surmaga seostama teistsugust arhitektuuri - rasket, suletut, kindlat ja pisut sünget. Matuselised, kes Ito krematooriumist väljusid, olid samuti teistsugused kui meil - rõõmsailmelised ja kuidagi muretud. Oli selles süüdi helge arhitektuuriteos, kadunukese halb iseloom või budistlik maailmavaade, ei oska öelda. Küll aga õhkasid eesti naisarhitektid otsekui ühest suust: kui ma peaksin Jaapanis surema, siis tuhastage mind siin!

Kõik jõudsid õnneks elusalt tagasi koju, Ito kaunis krematooriumihoone tuhandetel fotodel ja mälupiltidel hõljumas. Ehkki Ito ise on ühes intervjuus öelnud, et oma töödest peab ta kõige enam ehk Sendai Mediateegist, millega ta tegeles kokku kuus aastat, usun, et Meisou No Mori on üks ilusamaid arhitektuuriteoseid, mis kahekümne esimese sajandi hakul on loodud (valminud 2006).

Teine tipparhitekt, Tadao Ando on omal maal tõeline staar, lausa kultusarhitekt. Ja õigele kultusarhitektile lubatakse nii mõndagi! Näiteks istutada Kyoto kesklinnas pea kõige kallima koha peale Takase jõe äärde Sanjo-Kobashi silla lähedale ärihoone Tame's, mille ruumikäsitlus on kõike muud kui ökonoomne ja rohkelt müügipinda mahutav. Pigem on Ando ideed filosoofilised ja esteetilised, nii püüab ta taasluua dialoogi linna ja jõe vahel, tükeldab ebapragmaatiliselt niigi vähest müügipinda sobivamasse mõõtu, et see haakuks ümbritseva vana struktuuriga, ning loob intiimseid, kuid müügiseisukohalt kasutuid ruumilahendusi. Ando-sugusele arhitektile on lubatud mängida, tema arhitektuur meelitab hoonesse rohkem kliente kui maitsev sushi või disainkaubad.

Kummaline, et jaapanlastele meeldib tellida erilist, innovatiivset arhitektuuri, samas kui näiteks riietumisstiililt on nad äravahetamiseni sarnased. Uuenduslikkust otsitakse isegi sellise teema nagu sotsiaalmaja puhul. Kazuyo Sejima ja Ryue Nishisawa loodud Kitagata sotsiaalelamu Gifus on tänu oma erilisele arhitektuurikeelele kuulsamaid selle valdkonna esindajaid maailmas.

Nagu Sejimale ja Nishisawale omane, kombatakse siin välis- ja siseruumi piire. Kitsast majaliistakat läbivad teatud rütmiga augud - terrassid, mis teevad hoone õhuliseks ja kergeks. Nii oli algne mõte, päriselus on paraku terrassiaugud väikestesse korteritesse mittemahtuvat mööblit ja olmenodi nii täis tuubitud, et läbipaistvus on enamjaolt kadunud.

Omaette vaatamis-kogemis-väärtus on aga välisõhus, otse hoone fassaadilt üles viivad trepid. Kui sel kergel metalltrepil tugevamini astuda, väriseb see pisut ja kui oled jõudnud kümnendale korrusele, tuleb meelde, et siinkandis on maavärin igapäevane nähtus. Pilk otse mööda treppe alla paneb õlgu väristama. Jaapanlaste muretu suhtumine loodusvõimudesse on kohati lausa hämmastav, aga ilmselt inimene harjub kõigega. Trepid ise on ilusaks fassaadidekoratsiooniks. Väljudes peab ümbrus ilus ja põnev olema, muidu jäävad elanikud kinni irreaalsesse arvutimaailma.

Kui tahad kogeda arhitektuuris kõike hästi palju ja korraga, tasub luusida Tokyo luksustänaval Omotesando, kus leiab aset lausa tipparhitektuuriparaad. Tänavapilt on tervenisti luksuslik: kallid eritüübilised klaaspinnad, kust pimeduse saabudes glamuursed siseruumid läbi kumavad, vilkuvad hieroglüüf-reklaamid, mis mõjuvad hoonetel palju kunstilisemalt kui meie ladina tähestik, viimse detailini disainitud sissepääsud, kus uksed ahvatlevalt avanevad ning ilmselt maailma parima teeninduskultuuriga müüjad potentsiaalsetele klientidele kummardavad. Tundub lausa, et siin on käimas mäng või võistlus - kes suudab teise oma glamuursusega üle trubata, kelle fassaad on silmatorkavam ja kaup vaateaknal ahvatlevam, rahaga siin ei koonerdata. Iga uustulnuk peab kõvasti pingutama, et mitte varju jääda. Väga põnev igal juhul!

Ülevoolavat arhitektuurimängu jätkub kõikjal üle Tokyo ning ka teistes linnades - klaaspilvelõhkujad püüavad üksteisest kõrgemale sirutuda, hooneid läbivad mitmetasandilised transporditeed ja sisetänavad, ehitustihedus on viidud maksimumini ning majade fassaadid annavad endast parima, et mitte tähelepanuta jääda. Ehitatakse tehispinnale merre, mitmes kihis ja palju.

Loomulikult ei ole Jaapanis ainult hea maitsega arhitektuur, ka siit leiab kõike -

ilmetust paneelmajast postmodernsete Disney-majadeni. Kuid hämmastav on kvaliteetarhitektuuri suhteliselt suur osakaal. Jaapani linnade majamaastik on valdavalt noor, suur osa asumitest on kaotanud oma ajaloolise hoonestuse pommitamise või maavärina tagajärjel, mis teeb siinse arhitektuurimaastiku vähem kihiliseks, kui seda on arhitektuur vanades Euroopa linnades. Samas on uus kiire ülesehitus andnud rohkelt võimalusi moodsa arhitektuuri ja ehitustehnoloogia arenguks ning siin on, millest õppida. Samas leiab mõndagi, mida hoiatusena tajuda.

Tihe ehitus on paratamatu, sest Jaapani ülisuur elanikkond ning valdavalt mägine maastik sunnivad ehituseks kasutama pea kogu sobivat maad. Elamispind on hirmkallis ja inimesed harjunud külg-külje kõrval olemisega. Natuke kõhe on aga vaadata seda majademerd, mis ulatub nii kaugele, kui silm võtab, ilma rohealade või linnametsadeta, ja mõelda, et elatakse maavärinaootel, mille tulek registreeritakse ehk paar minutit enne tõuget. Aastas registreeritakse siin umbes seitse tuhat maavärinat. Moodsad hooned peaks vastu pidama küll kaheksapallise maavärina, kuid nagu näitasid viimased tugevamad värisemised Tokyos 1923 ja Kobes 1995 - ka siin tehakse ehituspraaki. Tokyos purunes 576 262 ja Kobes 488 222 hoonet.

Loomulikult on vaesemategi majade juures oma aianurk, kus kasvab kujundatud bonsai ja voolab väike veenire. Eriti kaunid on aga kloostrite aiad, kus munkade päevarituaali kuulub kivikeste rehitsemine ja puude pügamine. Arhitektuur teda ümbritseva tehiskeskkonna ja -loodusega ning temas elavate inimestega on tervik, mis püüdleb harmoonia ja tasakaalu poole.

Tekstis kasutatud faktide allikas: et.wikipedia.org/wiki/Jaapan

Fotod: Margit Mutso

Autor: Margit Mutso