Raamat külmast lummusest

Terav huvi (mida võib ka kiiksuks nimetada) mägede-, lume- ja külmaraamatute vastu tekkis mul viis aastat tagasi, kui ühel tuisusel jaanuaripäeval tõin Saku mõisa raamatukogust kogemata koju Jon Krakaureri "Hõredasse õhku".

Lugesin seda lummatuna, õues tuiskas torm ja raamatus võitlesid kaks kommertsgruppi 1996. aastal palju hullemas tuisus Mount Everestil oma elu eest. Kahjuks paljud edutult. See dokumentaallugu sundis mind otsima ikka uusi külmaraamatuid ja peagi olin kõik eestikeelse läbi lugenud, netiotsinguga ingliskeelset lisaks. Alpinistid, põhjapoolus, lõunapoolus - kõik oli loetud.

Suureks heameeleks leidsin raamatupoest aga äsja uue teose - "Antartika. Jäine maailm". Nagu ikka, tõlgitud, kuna Eesti uurimisjaama sinna ju alles plaanitakse. Ühest küljest nagu kõik moodsad aimeraamatud: heal paberil ja suur formaat, värvilised pildid ja joonised, pikad pildiallkirjad ja lihtne tekst.

Teisalt jällegi, milline sisu! Sisu on seekord vormist üle, ehkki ka vorm on köitev. Algab raamat Antarktika looduse üldise kujunemise ja kirjeldusega, siis taimestik ja loomad, pingviini- ja vaalaliikide nimede päritoluni välja, ja iga liigi kohta mingi väike eripära või täiendus, mis lõpuks annab tervikliku pildi.

Kuid kõige huvitavamad on ikkagi inimesed. Siin on autorid tõsist vaeva näinud, et oleks ühes raamatus pilt ja oma lugu kõikidest Antarktika kangelastest. Scott (kes jäi lõunapooluse vallutamisega napilt teiseks ja kelle teeneks kriitikud on nimetanud, et tal oli oskus päevikut kirjutada ja oskus surra), Cook (kes oma hülge- ja vaalajuttudega tõmbas Antarktikasse kõik ahned kütid), kõrgeima mäe - Erebuse - vallutaja Schakleton, lõunapooluse esmavallutaja Amundsen.

Kui huvitav oli kõiki neid mehi kõrvutada ja jälgida, kuidas ühe saavutused aitasid kaasa järgmise ekspeditsioonile. Kuni tänapäevani välja, mil see külm maastik on riikide uurimisjaamasid täis ja tundub nii tavaline ja turvaline seal ületalve elada, ja mil isegi lennukiga üle pooluse lennata pole mingi probleem.

Ma ei tea, mis nende seikluste lugemise juurde tõmbab. Samamoodi nagu on raske mõista, mis tõmbab nende seikluste kangelasi vallutama lumiseid mäetippe või vantsima eluga riskides jäises tühjuses. Võib olla on sellised raamatud vaid talvised lugemised, et hinnata oma kodu soojust. Kuid inimesed, kes seal seiklevad, on päriselt olemas olnud, ja see on ime, mida päriselt kogeda saavad vähesed.