Tuleviku suunanäitaja - Honda FCX Concept

Honda FCX Concepti süda on vesinikelement, kus toodetakse vool akudesse, mis siis omakorda käitavad elektrimootoreid. Energia kasutamise efektiivsus on kuuekümne protsendi ringis, mis on kolm korda parem kui bensiinimootoriga autol ja kaks korda parem kui hübriidmootoriga sõidukil. Loodusesõbralikud on mitte ainult autot edasiviivad tehnoloogiad, vaid ka polstrid on tehtud taimedel põhinevatest materjalidest. Vesinikautodel on põhiprobleem, et vesi kipub talvel külmuma. FCX Concept käivitub veel ka miinus kolmekümne juures.

Tegelikkus on see, et FCXi saab juba praegu soetada, kuid see pole see ulmelise välimusega kaunitar, vaid hoopis televiisorikasti meenutav väikeauto. Osta masinat ei saa, ainult rentida - auto oleks liialt kallis müümiseks.

Vana ja odava olemisega kast pole mingi lennuk ja kuigi kiirelt temaga ovaalil sõita ei julgenudki. Häälitsus, mis auto kohalt võttes teeb, on omane Boeingule, kui ta stardirajal mootoreid vinna ajab. See auto läheb kohalt poolvaevaliselt ja teeb oma töö ära sama hästi kui iga alla üheliitrine neljarattaline. Isteasend on kastis nii kõrge, et võtad sellega kurvis automaatselt hoo maha. Ainuke põhjus, miks seda autot endale tahta, oleks roheline mõtteviis.

Võtame aga nüüd selle kolakasti ja keerame kõik vastupidiseks ja oluliselt ilusamaks ning saame Honda FCX Concepti. Välimuselt on tegu lausa ilusa autoga. Tegu on veel kontseptiga, kuid teades Honda viimase aja tegusid, siis umbes täpselt selline tuleb ka tootmisvalmis mudel. Tehnoloogiad on edasiarendused vana telekakasti omast ning auto on kiirem, ja kõrvale vaiksem sõidab kaugemale.

Välimus on see, mis paneb õhkama. Kui seda autot autonäitustel kunagi näitama hakati, käis läbi mõte, et jah, hullule disainerile on võimalus antud oma tööd näitustel näidata, kuid sinna see jääbki. Autot näidati aga veel ja veel ning siis öeldi, et selline ta tuleb. See teadmine pani heameelt tundma, et lõpuks jõuab midagi joonistuslaualt ka teedele.

Sisu on uuel autol vanaga võrreldes sama sarnane nagu välimuski ehk siis mitte ühtegi sarnast asja ei leia. Pigem viskab silme ette uue Civicu. Miks ei peakski, see on ju seest piisavalt ulmeline, et seda ka tulevikuautos kasutada.

Kõik näib aga nii … valmis. Seda selles mõttes, et kõik töötab ja toimib ning on üsna inimlikult seatud, et seda oleks normaalne kasutada. Inimesed mahuvad igale poole istuma ja olemas on ka paljud muud asjad, mida kontseptautodest muidu ei leia. Olgu, muidugi leiab auto juurest ka asju, mis on veel ideeautole omased, nagu esituled, ukselingid ja mõni pisiasi veel, kuid muidu tundus liinile minekuks kõik vägagi valmis.

FCX Concept pole esimene ideeauto, millega sõita saanud olen. Aasta algul õnnestus sarnasel tehnoloogial põhinevat GM Sequeli proovida. Vahe on sees küll ja Honda kasuks. Kui GM tundus veel üsna toores ja kolises ning nagises siit-sealt, meenutades vana lunapargi autodroomi, siis Honda oli nagu auto ikka, ainult et vaikne. Eelnevalt mekitud vanast naelakastist erinevalt sikutas uus auto sõitja istmesse. Sujuva lennuga virutab auto end soovitud kiirusteni ja kõik näidikud töötavad ning informeerivad, kui palju autoga veel sõita saab. Kurvi lähenedes panin mõtte ja jala valmis pidurduseks, kuid seda polnud vaja, sest auto pidamine saanuks hiljem otsa kui minu julgus. Et mingi ideeauto suudab nii vabalt ja mängeldes kurve võtta, oli natuke üllatav, kuid miks ei peaks. Alla normaalse kurvikiiruse autot teha enam ei saa, olgu siis tegu kas või õhust ja armastusest töötava autoga.

Ma ei näe ühtegi põhjust, miks FCX ei peaks tootmisse minema ja miks ta ei peaks omas segmendis suunanäitajaks saama. Loomulikult ei saa sellest autost mingit müügihitti. Ma pean tunnistama, et ma pole suurem asi rohelise mõtteviisi toetaja, kuid FCX pani mind juurdlema selle üle, et kui tulevik on nii hea, siis tooge aga letti, mina olen valmis.

Ajakirjaniku sõidukulud maksis Honda.

Fotod: Honda