Narva, ilus vana ja kole uus

Artikkel

- Uudised
- Teet Reier
- 2. detsember 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Narva, ilus vana ja kole uus
Kui poleks Kreenholmi punastest tellistest vabrikuhooneid ja Pika Hermanni kõrget linnusetorni, oleks praegusaja Narva ilmselt äravahetamiseni sarnane sadade Nõukogude Liitu kerkinud uusasumitega, mis tekkisid rauasulatustehaste, majaehituskombinaatide või elektrijaamade lähedusse.
Aga mis parata, Narva kui piirilinna saatuseks on olnud lõigata kasu kaubavahetusest või siis olla sõdadel jalus. Esimene on toonud alati kaasa uusi ja uhkemaid ehitisi, teine aga löönud jällegi platsi puhtaks.
"Pärast viimast suurt sõda jäi alles vaid kaks protsenti Narva hoonestusest," tõdeb Narva peaarhitekt Anne Hallik. "Peaaegu täielikult hävis aga barokne Narva vanalinn, mille kaunist arhitektuuri on hinnatud kohati kõrgemalt kui Tallinna vanalinna oma."
Halliku sõnul on olnud viimasel ajal palju juttu vanalinna ülesehitamisest endisel kuju, kuid ta arvab, et see plaan on pisut utoopiline. "Näiteks on vanalinna alale kerkinud uus hoonestus ehitatud kunagiste tänavate peale, selleks et tänavavõrku oma esialgsel kujul taastada, tuleks hooned lammutada," selgitab ta.
Uusi ja kauneid eramuid Narvast aga Halliku sõnul otsida ei tasu, kui neid on ehitatud, siis pigem Narva-Jõesuu kanti. "Ja eks see eramute arhitektuurne pool ole ka tunduvalt erinev, kui me mujal Eestis oleme harjunud nägema," arvab Hallik.
Narva muuseumi direktori Andres Toode sõnul annab hea ülevaate viimasel poolel sajandil toimunud arengutest Narva linnasüdames praegu muuseumis vaadata olev näitus "Arendustegevus Narva ajaloolises linnasüdames 1945-2007".
"1920-30ndatel välja antud turismibrošüürides on barokk Narva üks peamisi linna vaatamisväärsusi, veel 1939. aastal jõudis Carl Sarap välja anda esindusliku "Vana Narva" pildialbumi," räägib Toode.
Kahjuks said aga umbes 250 aastat pea muutumatuna püsinud ja seetõttu oma terviklikkuses unikaalsele vanalinnale saatuslikuks 1944. aasta sõjasündmused: Nõukogude lennukite pommid tegid vanalinna maatasa.
1944. aastal pärast sõjategevuse vaibumist Nõukogude sõjaväevõimude korraldusel tehtud fotod kinnitavad Toode sõnul, et paljud vanalinna hooned või vähemalt nende välismüürid olid üllatavalt hästi säilinud.
"Piisavalt hästi, et innustada Eesti arhitekte ja muinsuskaitsjaid järgmiste aastate jooksul aktiivselt vanalinna arhitektuurimälestiste säilitamise ja taastamise eest võitlema," nendib ta.
Praegu meenutavad ajaloolise vanalinna alal barokset Narvat ainult kolm taastatud hoonet, lisaks veel kümmekond hoonet hilisemast, kuid siiski sõjaeelsest perioodist. Ülejäänud territoorium koosneb valdavas osas tühjadest või siis rahva hulgas stalinovkadeks ning hruštšovkadeks nimetatud elumajadega kaetud kruntidest.
Kui välja arvata paberile jäänud plaanid, ei avaldanud Eesti iseseisvumine vanalinnale mingit mõju. Üksikud arendused venisid ja jäid pooleli. Alles 2006. aastal - pärast 40aastast pausi - alustati esimese kahe elumaja ehitamist vanalinna alale.
Toode märgib, et ei usu vanalinna taasülesehitamise võimalikkusse. "Vastupidi, ma ei pea moodsast materjalist vanade hoonete makettide loomist eetiliseks. Samas arvan, et säilitada tuleb seda, mida veel võimalik, ehk suures osas säilinud vanalinna tänavatevõrku ja et uusehitust planeerides tuleks kehtestada nõue pidada kinni omaaegsetest hoonestuse mahtudest ja katusekõrgustest."
Narva veehoidla tammi ühte serva jäävad kanalid ja nende kaldaid palistavate paadikuuride read, mis meenutavad kunagisi garaažikooperatiive.
Tegemist on kohaga, kus kalamehed oma veesõidukeid hoiavad ja mille kohalikud on hellitavalt Veneetsiaks nimetanud.
Veneetsia lähedusse jäävad aianduskrundid koos majakestega. Need on juba omaette vaatamisväärsus.
Eesti arhitektide esimene mõte pärast sõda oli hävitatud linnade kordategemine.
Selles vaimus koostas arhitekt Anton Soansi juhitud brigaad Narva üldplaani, mis muu hulgas nägi ette vanalinna kahe väärtusliku ansambli - Raekoja platsi ja Kiriku platsi - hoonestuse ning lisaks terve rea üksikute tähtsamate hoonete taastamise.
1947. aastal võeti arhitekt Ernst Ederbergi aktiivse lobitöö tulemusel Narva vanalinn riikliku kaitse alla. Kaitsenimestikus loetleti 31 objekti. Kaitsealuste hoonete nimekiri vähenes 1952. aastaks seitsmele objektile ning 1953. aastal võttis Narva Täitevkomitee vastu otsuse vanalinna varemed lammutada.
Varemete lammutamisele eelnes Narva linnavõimude heakskiit Estonprojektis 1952. aastal koostatud vanalinna planeerimiskavale. Uue planeeringu järgi kavandati vanalinna kümme elamukvartalit, tänavavõrk eiras vanalinna ajaloolist struktuuri, hoonestus oli vabaplaneeringuline. Esimesed neli elamut kerkisid vanalinna Balti soojuselektrijaama tellimusel.
Taastamise eest võitlevad arhitektid ei vandunud siiski alla. Lagunevatele raekoja müüridele leiti uus funktsioon - Pioneeride palee. 1958. aastal valmis arhitekti Henno Potti, kunstiajaloolase Helmi Üpruse ja insener Heino Uuetalu ühistööna raekoja taastamisprojekt. Raekoda jäi ka ainukeseks hooneks, mis algsest taastamiskavast realiseerida õnnestus.
Esimene kirjalik teade asulast praeguse Narva alal on pärit Novgorodi kroonikast 1171. aastal, kus Narva nimetusena kasutatakse Rugodivi.
13. sajandi esimesel poolel oli siin Narvia küla. Linna teke seostub taanlaste piirikindluse rajamisega Narva jõe ja vana maantee ristumiskohale. 14. sajandi esimesel poolel sai Narva linnaõiguse.
Aastal 1640 otsustas Rootsi kuningriik ära kasutada Narva soodsat asukohta Venemaaga kauplemiseks, kaaluti koguni teha Narvast riigi teist pealinna, kus kuningas resideeriks igal neljandal aastal. Algas kiire ehitustöö, rajati uusi eluhooneid ja kirikuid.
Peeter I väed vallutasid Narva 1704. aastal ja kuni 1917. aastani kuulus linn taas Vene tsaaririigi alla. Kogu 18. sajandi oli ehitustegevus tagasihoidlik, eelkõige tegeldi kindlustuste kohandamisega Vene sõjaväe tarbeks.
19. sajandi esimesel poolel ehitustegevus pisut hoogustus, kuna Narva jõele rajati mitu manufaktuuri. 1857. aastal asutatud Kreenholmi manufaktuur oli määrav Narva edaspidisel kujunemisel suureks tööstuslinnaks.
II maailmasõda oli Narvale laastav. Linn jäi elanikest tühjaks, kuna elanikud evakueeriti läheneva lahingutegevuse eest. Linn ise purustati lahingutegevuse käigus peaaegu täielikult. Eriti laastav oli 6. märtsil 1944 toimunud pommirünnak. Hävisid vanalinn, Peetri eeslinn, Uusküla, purustati hulk Kreenholmi hooneid.
Hetkel kuum