Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Wu Yi Hiina raudne leedi
Wu Yi on kange naine, kellel on õnnestunud Hiinas absoluutsesse tippu tõusta, hoolimata seal valitsevaist reegleist, mis naisi sugugi ei soosi ja erinevad igati sellest, millega me siinkandis harjunud oleme.
Intellektuaalide perekonnast pärit Wu Yi ühines Hiina Kommunistliku Parteiga juba 1962. aastal ja 2002. aastal sai ta partei keskkomitee liikmeks. Aasta hiljem sai temast Hiina tervishoiuminister.
Ta on seisnud ka Hiina tekstiilitööstuse hea käekäigu eest, kandes hoolt, et kaoksid WTO kehtestatud kvoodid. Wu Yi on kutsunud üles majandusküsimuste politiseerimist lõpetama. Mitte ilmaaegu ei kanna ta Hiina raudse leedi tiitlit. Ajakiri Forbes asetab Wu Yi maailma võimukaimate naiste nimekirjas aukartustäratavale teisele kohale.
Noorena õppis Wu Yi kütusetootmist ja hiljem töötas aastaid kütusetööstuses, jõudes tõusta ka ühe suure tehase asetegevdirektoriks. Sealt algas tema tõus parteiliinis ja 1988. aastal sai ta Pekingi aselinnapeaks. Ses ametis püsis Wu 1991. aastani.
Samasse aega jääb ka üks dramaatilisemaid sündmusi Wu Yi elus. Nimelt õnnestus tal pärast Taevase Rahu väljaku veresauna veenda streigiga ähvardavaid söekaevureid tööd jätkama. Wu Yi veenmisjõudu näitab tõik, et mõned kaevurid tapeti sündmuste käigus ja ülejäänud olid muidugi seda vihasemad.
Tänavu oktoobris lahkus Wu Yi Hiina Kommunistliku Partei poliitbüroost ja pani maha ka asepeaministri ameti. Seda ei võeta aga taandumise märgina, vaid pigem kinnitusena, et tuleval aastal on jõulisel daamil ilmselt kavas asepresidendiks kandideerida.
Wu Yi karjääri muudab veelgi hämmastavamaks tema ülestunnistus, et tegelikult pole ta kunagi tahtnud poliitikuks saada. Kange naise kinnitusel on teda noorusest peale võlunud ettevõtjakarjäär - sest just ettevõtjal on parimad võimalused oma mõtted ise ka ellu viia.
Vastassoost tipp-poliitikud kogu maailmas pole olnud kitsid kõige kummalisemate komplimentidega tugeva hiinlanna aadressil. Nii nimetas USA rahandusminister Henry Paulson Wu Yid loodusjõuks. Ühtlasi oli Paulson kindel, et kui mõnel koosolekul juba Wu Yi kampa on võetud, küll siis asjad õiges suunas liikuma hakkavad. Siin tuleb meenutada, et neid Hiina poliitikuid, kes on ühtviisi heas kirjas nii oma kodumaal kui ka lääneriikide juhtide hulgas, pole pehmelt öeldes just palju.
Tähtis roll oli Wu Yil hiljutises Hiina toodete kvaliteediskandaalis. Just Wu Yi kinnitas välismeediale, et kvaliteedi alal lüüakse kogu Hiinas kord kiiresti majja ja kõik süüdlased saavad karistada. Wu Yi lubas piiri panna ka illegaalsele tootmisele. Vahejuhtumist pole veel kuigi palju aega möödas, kuid juba ongi tootekvaliteet väga karmi kontrolli alla võetud ning 774 inimest koguni vanglakaristuse saanud. Sel on kindlasti mitmeid põhjusi, kuid asepeaministri sekkumist toimuvasse ei saa kuidagi alahinnata.
Hämmastav on Wu Yi puhul seik, et ta ignoreerib üsna avalikult seda, mida üldiselt kommunistliku moraalikoodeksina ette kujutatakse. Abielus pole Wu Yi kunagi olnud, kuid tunnistab ise, et tsölibaati pole ka kunagi pidanud ja ei pea praegugi. Wu Yi sõnul kujundas ta endale noorpõlves väga kindla meheideaali. Praeguseks on Yi aga kaotanud igasuguse lootuse, et mõni mees sellele ideaalile ka vastata võiks. Kui ideaalseid mehi aga niikuinii ei ole, siis pole mõtet meestega ka püsivamaid suhteid sisse seada. Vähemalt arvab nii Wu Yi. Ühtlasi sobib Wu Yi kõigi karjäärinaiste eeskujuks, sest tunnistab, et on karjääri alati perekonnast tähtsamaks pidanud ning pole oma otsust ka kahetsenud.
Kindel on, et väärilist järeltulijat pole Wu Yile niipea oodata. "Hiina poliitikas on vähe naisi ja enamik neist serveerib teed," armastavad hiinlased ise öelda. Sel taustal avaldab Wu Yi teekond maailma rahvarohkeima riigi võimutäiuse tippu veelgi enam muljet. Igatahes on Wu Yi tühjaks teinud Hiina vanasõna, mille kohaselt naine endaga alati häda ja õnnetust kaasas kannab.
Fotod: Scanpix
Autor: Arni Alandi