Christel Karits • 6. detsember 2007 kell 22:00

Enrique kontsert kui sõbralik jällenägemine naabripoisiga

Metsik energiavahetus, võib ühe lausega kokku võtta reede õhtul Saku Suurhallis toimunud Enrique Iglesiase kontserdi. Aegade parim, saab päev- paar pärast staari lahkumist Eesti pressist lugeda.

Jõuan kohale tund enne kontserdi ametlikult väljakuulutatud algusaega. Pingiread on asustatud veel suhteliselt hõredalt ja nii on võimalus saabuvat publikut jälgida. "Mina selles tibide massis vastu ei pea," on kõrvus tuttava vastus, kes jättis endale pääsme hankimata.

Üllatuslikult pole seltskond sugugi nii üheselt kirjeldatav. Õrnema soo esindajaid on algkooliealistest kuni soliidsete pensionäriprouadeni välja. Mehi on küll tuntavalt vähem, kuid nende protsent saalisolijatest ei ole sugugi kaduvväike. On vikse pereisasid ja noormehi, kes tulnud kaasa pruudi rõõmuks. Tõsi, metalliste ja punkareid silma ei hakka, kuid seda oleks ka liiast oodata.

Kell pool üheksa lubatakse lava ette fotograafid, kes seatakse poolde saali ulatuva lavakeele ette. Istekohad on peaaegu täis. Viimastel esiridades asuvatel tühjadel toolidel võtavad platsi üliviimistletud noored kuraasikad daamid. Omaette etendus seegi.

Enrique kerkib lavale liftiga, pool tundi pärast lubatud algusaega, kuid tema sarm kustutab hetkega viivitusest tekkinud igavustunde. Pea esimesest taktist on selge, et tegu on vastupandamatu tähega, kes elus veelgi säravam kui videotest ja fotodelt paistnud. Ja kurjade keelte kiuste laulab Iglesias otse ning vastupidiselt mõnele teisele tipptegijana väljareklaamitule on ka heli ja viisipidamisega kõik ok.

Pärast paari lugu teeb üks tütarlaps katse toolilt püsti tõusta, kuid turvamehed kutsuvad reeglite rikkuja kohe korrale ja kerkinud peanupp kaob jälle.

Eelkõige võlub Enrique oma vahetu suhtlemisega. Tõepoolest, oleks nagu naabripoisi juurde külla sattunud. Pisut tõbine, nagu ta tunnistab, kuid selle raviks on saali tulnud publik ja pudel viina, mis niisama diivani nurga taha ei jää.

Umbes pärast poolt tundi saab selgeks, milleks varem väljareklaamitud sohvad vajalikud on. Bändipoisid seavad end ühele mõnusalt sisse, teisele istujaid hakkab Enrique saalist otsima.

Õnnelikeks osutuvad nii umbes neljakümnesed põhjanaabrid, Pirkko ja Toomas, kes suures õnnes ja hämmingus Enrique kõrvale diivanile potsatavad. "Ehk pits viina?" küsib viimane. Pärast kokkulöömist läheb teinegi. Siis laulavad lavalolijad koos laulu "Knocking On Heavens Door". Ja kui kolmas pits ka võetud, hüüab Toomas, et armastab seda naist, laskub Pirkko ette põlvili ja teeb abieluettepaneku. Saal möllab suurest õnnejoovastusest, justkui oleks endale loteriivõit sülle langenud.

Ja nii tõusvatel tuuridel edasi.

See on vist Enrique käeviibe, mis kaotab kõik piirid ja sekundimurdosa jooksul veerevad tüdrukud kui lumelaviin lava ette. Nokamütsis ja teksastes superstaar on vägagi teadlik oma mainest ja mängib piiripealset mängu. Hea huumori ja maitsega ning pälvib ka meespoole muigel tunnustuse.

Ja siis pärast hõbefontääne, mis panevad särama kogu saali, on korraga kõik läbi. Kadunud. Rahvas kiljub ja trambib jalgu. Laval on tühjus. Mõtlen, et kaua nad vastu peavad. Minutid tiksuvad, kisa aina valjeneb.

Siis tuleb "Hero" ja Enrique laulab selle tüdrukule publiku seast. Ta kutsub lavale neiu, kes muidu ehk iga peo printsess poleks. Loo lõppedes kaovad nad koos liftiga lavalt.

Neile, kes seekord kontserdile ei jõudnud võib öelda lohutuseks, et Enriquel on järgmisel aastal uus turnee ning korraldajate sõnul on ta öelnud, et Eestisse peab ta kindlasti tagasi tulema. Elame näeme.

Hetkel kuum