Punane pidurituli

Verenirena mustal kasukal kaardub piduritulede jada natukene paremale ning kaob mõnesaja meetri pärast pimedusse. Autolt autole hüpates õnnestuks ilma jalga mustaks tegemata linna jõuda. Siiski, meie auto peal määriks ennast ära. Kahju! Hommikud oleks põnevamad.

Juba enne kella kuut võtab taolises autorongis koha sisse iga kaheksas palgaline, väidavad mõnede arenenud riikide vaatlejad. Ning see trend on süvenemas. Mehi leiab varajasest liiklusest kaks korda sagedamini. Hommikul on sihtpunktiks töö. Õhtul kõik kordub. Töölt ju varem ei lahkuta. Koju jõutakse lihtsalt hiljem. Seekord vastasrajal, aga muidu sarnases formatsioonis, sajad silmad rooli kohal tuhmilt säramas. Nii jäetakse igal aastal autosse üks terve nädal. Elukeskkondki on hakanud kohanema autorongi tõttu. Uue, areneva olukorraga peavad arvestama raadiosaated, posti laiali vedajad, paigast on nihkumas telereklaami prime-time ja muutuvad spordiklubide hinnapaketid. Muutumas on veel hommikusöögi sisu, suhtlemine perega ning varajase uneajaga lõppevad napid õhtudki pole enam need, mis vanasti.

Hiinlaste teada olevat ebamajanduslik küünalde säästmise nimel vara voodisse minna, sest see võivat päädida kaksikutega. Enam pole seda vaja karta, sest ka magamistuba pole enam see, mis vanasti. Viimased viissada aastat on kodudes olnud eraldi magamistuba. Viimase kümmekonna aastaga on vana komme oluliselt muutumas. Magamistoas on oma koha leidnud raamatud, telekas ning teki alla otsib teed veel keegi.

Hiinlased vist ei tea, aga keegi elukogenu on kunagi lausunud maailma kõige efektiivsema rasestumisvastane vahendi kohta, et see on fraas "mul on peavalu". Tänaseks on ajad oluliselt muutunud. Nüüd võib vastuseks olla näiteks, et "ära sega, mulle tuli e-kiri". Uues armukolmnurgas on mehe, naise ja metafoorilise naabrimehe-naabrinaise trianglis viimase asemel sülearvuti. Probleem on värske, sest lauaarvutit ju voodisse ei võetud. Või kui keegi võttiski, võis kindel olla, et tollele ultranohikule ei leidunudki muud voodinaabrit.

Arvuti on voodikaaslasena hoopiski teisest puust. Nimelt kui raamat viib lugeja kusagile imedemaale või telekas näitab meelelahutuseks, kuidas keegi maha notitakse, siis arvuti toob voodisse kaasa arvutiomaniku töö ja töökaaslased. Ja kui voodisse jõuab ühe partneri arvuti, on seal peagi ka teine arvuti. Kujutage siis ette, mida arvata rahva tulevikust, kui seni nii päeva alustamise kui ka lõpetamise udupehme ase on tegelikult töine lebamisplatvorm. Mõnele on arvuti midagi sekretäri sarnast - tuletab meelde, toob kirju ja aitab tööd teha. No kujutage ette, et keegi abielupaaridest lubaks voodisse kellegi sekretäri. Aga ometi!

Voodi muutmisele töökohaks lisaks on sülearvuti depressiooni riskifaktor. Arvuti vähendab intiimset lähedust, luues olukorra, kus inimesed on teineteise lähedal, aga seda vaid loodusgeograafiliselt. Tagajärg on usaldusisikute arvu vähenemine. Kõikidele inimestele on vaja kedagi, kellele hinge suruvatest probleemidest rääkida, kuid vähemalt üks uuring vihjab, et pikaajalised surfajad mainivad harva oma abikaasat kui usaldusisikut.

"Vara välja, hilja voodi - nõnda rikkus koju toodi" - 10 000 aastat on see sõnum põlluservas elanutele tarkust tähendanud. Tänasel adraseadjal on kummis hobuistmiku asemel silmade ees kellegi tagatuled. Kuid neil punastel pidurituledel on ju oma sõnum. Paraku on seda unise peaga raske ära tabada!

Autor: Kristjan Port