Riik kiusab väikeinvestoreid

Väikeinvestori elu ei muutu lihtsamaks ja pikaajalise säästmise propageerimine pole riigi jaoks isegi mitte sekundaarne probleem. Need olid mu kõige viisakamad mõtted, kui ma olin tutvunud rahandusministeeriumi ette valmistatud uue tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga.

Eraisikute väärtpaberiinvesteeringutest teenitud kasumi maksustamine jätkub ja pakutud investeerimiskontode süsteem jätab endiselt paremad võimalused suurema rahakotiga ettevõtlikele inimestele, kes teevad väärtpaberitehinguid oma firmade kontode alt.

Eraisikute ja juriidiliste isikute ebavõrdne kohtlemine tõusis päevakorda 2005. aasta kevadel, mil Swedbank Hansapanga väikeaktsionäridelt aktsiaid kokku ostis.

Panga eraisikust investorid teenisid ligi kaks miljardit krooni kasumit, mille pealt aastapäevad tagasi veerand maksuametile loovutati. Samal ajal liigutasid paljud suurinvestorid (sh mitmed Hansapanga asutajad) aktsiaid enne müügitehingut tegemist firmade kontodele, et lükata tulumaks määramata ajaks edasi.

Tarbimishullust põdevas Eestis peab kõikide võimalike vahenditega säästmist ja investeerimist soosima. Kui juba praegu tuleb iga pensionäri kohta Eestis kõigest 1,8 tööealist elanikku, siis demograafilised prognoosid (sh nt ÜRO, USA rahvaloendusteenistuse raportid) näitavad, et olukord läheb kõvasti hullemaks. Eestlaste rahvaarvuks on 2050. aastaks prognoositud alla miljoni ning elanikkonna keskmine vanus rühib kiirelt ülespoole. Tulevaste pensionäride rahulolu sõltub tugevalt sellest, kuivõrd palju on elu jooksul suudetud vara kõrvale panna.

Tarbimisühiskonnast on inimesi väga raske välja kiskuda. Eestlane ei saa ju naabrimehest nigelamat autot, maja ja reise lubada. Sestap peab valitsus olema säästmise propageerimisel võimalikult radikaalne.

Reformierakonna eestvedamisel loodud investeerimiskontode süsteem on rabe iga nurga alt.

Esiteks ei päästa see erainvestoreid väärtpaberite pealt teenitud kasu maksustamisest.

Kasumit ei maksustata küll kohe. Tulumaksukohustus lükatakse niivõrd kaugele, mil teenitud kasum investeerimiskontolt välja võetakse. Väike pluss on siis see, et lühiajalises perspektiivis tulumaksumäär alaneb (18 protsendini 2018. aastaks)

Kuid loomulikult ei luba sulle keegi, et selline tulumaks kehtib ka siis, kui sa kunagi oma investeeritud kasumit tarbima hakkad.

Loodav investeerimiskonto süsteem muudab raha säästmise tüki jagu keerulisemaks ja paljude investorite jaoks ka ebasoodsamaks.

Investor saab investeerimiskontole osta vaid ELi riikide (lisaks kolm EFTA riiki) väärtpabereid. Microsofti ja Gazpromi aktsiate jaoks võta teine konto ja ära unusta makse maksta. Ära unista Tallinna börsi alternatiivturule investeerimisest ning sa ei pea teadma, et optsioonidega on võimalik riske maandada. Olgu. Sa võid selliseid tehinguid teha, kuid tulumaksust sa ei pääse.

Samuti tuleb olla valvas investeerimishoiuste sõlmisel. Ka neilt teenitav intress läheb investeerimiskontolt väljavõtmisel maksustamisele. Ja arvestada tuleb ka, et investeerimiskontosid võib olla sul vaid üks ja seegi peab olema avatud krediidiasutuses (pangas).

Reeglid on karmid. Riik näitab, milliste piirkondade milliseid väärtpabereid osta. Riik teab täpselt, kus peituvad riskid ja mida keskmine investor soovib.

Kõige lihtsam oleks inimesi säästmise juurde tuua, kui väärtpaberitehingutelt saadav tulu oleks täielikult maksuvaba. Nii nagu see on Saksamaal, Šveitsis, Hollandis, Belgias, Bulgaarias ja veel paljudes teistes riikides.

Eesti riik on teeninud väärtpaberitulude maksustamise pealt keskmiselt 200-300 miljonit krooni aastas. See on kõigest veerand protsenti riigi aastaeelarvest.

Teen ettepaneku muuta väärtpaberitehingute pealt teenitav kasum erainvestori jaoks võimalikult kiires korras täielikult maksuvabaks. Lühiajaline kaotus on riigi jaoks tühine, kuid pikas perspektiivis võidab inimene - ja seega võidab lõppkokkuvõttes ka riik.