Iga lapsevanem teab, kui hindamatud on
abivalmis ja lahked vanavanemad, tädid ja nõod. Sugulased aitavad lapsi hoida
ning toetavad ka emotsionaalselt. Selline koostöö on omane nii lindudele kui ka
inimestele.
Mõnikord juhtub lindudel, et noored täiskasvanud lükkavad järglaste saamise aasta võrra edasi, et aidata oma vanemaid nooremate õdede-vendade kasvatamisel. Mõnedel liikidel aitavad oma lapsi lastelaste kasvatamisel ka vanavanemad, kui nende enda sigimisaeg läbi saab. Nii on pesa paremini kaitstud, pojad paremini toidetud ning paremini väljaõpetatud. Tegelikult on sellise koostöö kasu nii suur, et teadlased imestavad sageli, miks see loomariigis nii haruldane on.
Ajakirjas Behavioral Ecology and Sociobiology avaldatud artiklis pakub Cambridge’i ülikooli teadlane Claire Spottiswoode välja, et lisaks omadele võivad sellisest koostööst kasu lõigata ka teised, soovimatud liigid. Haigustekitajatel ja parasiitidel on tihedalt koos elavate lindude seas lihtsam levida. See on koostöö hind, mida ilmselt nii mõnigi liik pole valmis maksma, kirjutas The Economist.
Spottiswoode uuris kolme aasta jooksul Lõuna-Aafrikas ja Malawis paljusid erinevaid linnuliike. Ta süstis neile fütohemaglutiniini (PHA), ainet, mis tekitab immuunvastuse. Kui PHAd süstida linnu tiiva alla, tekib seal nahapaistetus, mille tugevust on võimalik mõõta.
Spottiswoode’i arutluse kohaselt peaks tekkiva paistetuse tugevus näitama linnu immuunsüsteemi aktiivsust. Haigestumisohus liikide esindajatel tekkis kiiresti tugev paistetus. Selline vastus on linnule aga kulukas. Mida suurem on paistetus, seda suurem on linnu immuunstress ning seda rohkem linnu energiatagavarudest kulub immuunsüsteemile patogeenide ja parasiitide vastaseks võitluseks.
Paistetust mõõtes määras Spottiswoode kindlaks iga linnu immuunsüsteemi tugevuse. Ta leidis, et sigimisel koostööd tegevatel linnuliikidel on vastus PHAle tugevam kui nendega lähisuguluses olevatel linnuliikidel, kes koostööd ei tee. See näitab, et koostöö tegemises on midagi niisugust, mis sunnib immuunsüsteemi valvsusele. Spottiswoode arvab, et see miski on suurem haigustekitajate ülekanne perekonna sees. Lisaks sellele, et koostööd tegevad linnud suhtlevad tihedalt ja puutuvad tihti kokku, on need linnud omavahel ka enamasti lähedalt sugulased. See tähendab, et nad on geneetiliselt vastuvõtlikumad samadele haigustekitajatele.
Kuigi Spottiswoode’i uurimus põhines lindudel, rakenduvad samad põhimõtted ka teistele sotsiaalsetele liikidele, sealhulgas ka inimestele. Tõepoolest leidub tõendeid, mille kohaselt paljud haigused – näiteks malaaria, rõuged ja gripp – hakkasid inimeste hulgas levima pärast seda, kui inimesed jäid paikseks ja hakkasid põldu harima. Lisaks näitavad mitmed moodsa inimese evolutsiooni käsitlevad uuringud, et paljud hiljutised geneetilised muutused on tekkinud just vastustena sellistele haigustele.
Inimesed ja linnud on mitmel moel sarnased. Paljud linnuliigid moodustavad enam-vähem püsivaid ja monogaamseid paare, kus mõlemad vanemad kasvatavad järeltulijaid. See on näiteks imetajate seas väga harv nähtus. Sigimiskoostöö on mõnevõrra selle mustri laiendus. Kasu on sama. Sama on ka hind, millega tuleb toime tulla.
Seotud lood
Terviseameti (TA) statistika alusel nakatus tänavu esimese kolme kuuga grippi 3099 inimest, 2014 samal ajal diagnoositi gripp vaid 1702 isikul, kirjutab täna ilmunud ajaleht Meditsiiniuudised.
Keeltekool Kirjatäht tähistab veeburarikuus kümnendat tegutsemisaastat. Seda, et aeg on tegusalt ja lennates läinud, kinnitab tõsiasi, et ümmarguse tähtpäeva saabumist tuli kooli juhile ning asutajale Ülle Koppelile meelde tuletada. “Numbrid on minu jaoks kõige nõrgem külg. Need ei seisa meeles, kipuvad ununema ja sassi minema,” naerab ta.