Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas vabaneda surnust?

Lahendusi on tegelikult palju, mõned utopistlikumad kui teised, kuid siiski jätkub võimalikke viise, kuidas aupaklikult oma lähedastest vabaneda. Kui nii võib öelda.

Probleemi lahendus oleks haudade taaskasutus. Uus mõte on vana surnukeha välja kaevata ning matta samasse kohta sügavamale, et uus matus võiks alata. Lisaks võiks vähendada ökoloogilist survet sellega, kui tuhastada korraga mitu laipa.

Ka tuhastamisel on keskkonnaoht. Krematooriumides tuhastatud inimestest väljalenduv elavhõbe moodustab ligikaudu 16 protsenti sellest, mis inimtegevuse tagajärjel atmosfääri kandub. Suuremalt osalt pärineb elavhõbe tuhastatud inimeste hambaplommidest.

Tallinna Krematooriumi tegevjuht Heigo Rohtla kinnitab, et on kuulnud uutest võimalustest, kuid mainib, et maailmapraktikas on ka tuhastamine ökoloogilisem kui hauamatus.

"Selge on see, et uusi tehnoloogiaid katsetatakse, kuid kas need kasutusele tulevad, seda ei oska hinnata. Kirikud peavad ka andma oma loa või heakskiidu. Tuhastamisele saadi kirikult heakskiit alles 1961. aastal," kinnitab Rohtla, kes lisab, et eetiline küsimus tuleks esitada kirikule, kuid oluline on ju ikkagi matusetraditsioon.

"Tõde on aga see, et maailmas kuulub enamusvõim budismile ja islamile, kus hauamatus kunagi mitte kusagile ei kao," ütleb Rohtla, kelle sõnul tuhastati eelmisel aastal Eesti kolmes krematooriumis kokku üle 4000 inimese.

Eestis suri 2006. aastal 17 316 inimest, mis tähendab, et kremeerimise kõrvaltki on uutele tehnoloogiatele meil potentsiaalselt üle 13 000 kliendi.

Teoloog Toomas Paul kinnitab, et teoloogia silmis ei ole uutel tehnoloogiatel kuidagi vastuolulist tähendust.

"Kuni 19. sajandini oli ka tuhastamine kiriku silmis sündsusetu, olgugi et ka Eestis seda pidevalt kasutati. Piibel ei nimeta inimkehast vabanemisel mingit kindlat viisi," tõdeb Paul.

Uued kehalagundamise meetodid on osa kasvavast n-ö rohelise matmise liikumisest, mis võib krematooriumid asendada kompostooriumidega.

Rootsi teadlane Susanne Wiigh-Mäsak arendab uuenduslikku Promessa-nimelist ökomatmise viisi, kus inimkeha külmutatakse, kuivatatakse liigsest kehavedelikust vedelas lämmastikus ning vibreeritakse seejärel kuivaks pulbriliseks väetiseks.

Wiigh-Mäsaki sõnul kõdunevad sellisel meetodil lagundatud jäänused koos anumaga ligikaudu kahe kuuga täielikult.

"Tegemist on eetilise viisiga, kus tuleb mõista, et surm annab uuele elule võimaluse," mainib Wiigh-Mäsak. 2002. aastast alates arendatud meetodiga on edukalt lagundatud loomade jäänuseid.

Järgmine, ekspertide sõnul veelgi lootustandvam tehnika inimkehadest vabanemiseks on brittide loodud veeldamine. Tegemist on väga ökoloogilise ning turvalise protseduuriga.

Matmispaikade valik on muutunud mitmekesisemaks.

Veealune surnuaed tähendab seda, et veealusesse betoonpinda või tugevasse kivimisse puuritakse augud, kuhu saaks sisestada kindla suurusega urne, pind seejärel betoneerida ning sellele pinnale kinnitada mälestustahvleid, mis võiksid olla nähtavad ja loetavad laevadelt.

Aina enam võidavad populaarsust ökoloogilised matmisviisid. Täiesti uue kontseptsioonina pakutakse võimalust jätta oma lähedased tuhaaedadesse. Tegemist on kauniste aedadega, milles puud ja põõsad vahelduvad kiviktaimlate ja ojadega. Pakutakse võimalust oma lähedane niisama parki näiteks mõne puu juurtele raputada või paigutada urn kindlasse märgitud kohta.

Veel ühe rohelise matmisviisina pakub USA matusebüroo matmisviisi, kus laip maetakse looduslikult kaunisse kohta väetistest ja toitainetest kirstus, millele hiljem istutatakse peale puu. Puu juurestik kasvab nagu emmates ümber kirstu ning kasutab ära kogu kirstu ja selle sees oleva toitaine.