Moodsast klaasmajast roosa betoonpunkrini

Artikkel

- Uudised
- 3. veebruar 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Moodsast klaasmajast roosa betoonpunkrini
Tokyo madala ja tiheda elukvartali nurgakrundil on üks eramu saanud oma vormi vastavalt valguse ja varjude liikumisele.
Arhitektuuribüroo TNA projekteeritud maja ei ole kõver, et olla moodne, ei ole vabavormne lihtsalt ilu või erineda püüdmise pärast.
Ehitamisele eelnes põhjalik analüüs: uuriti täpselt, kuidas liigub valgus ja kuhu langeb ümbritseva hoonestuse vari. Prooviti võimalikult arvesse võtta, et ka tulevikus kerkivad hooned uue maja eest looduslikku valgust ei varjaks.
Sündinud kõver vorm on kaetud valge mosaiigiga. Klaaskatus annab ülemisele elu-söögi-köögikorrusele õhulise, taevale lähedal olemise tunde.
Linnalähedasse avalikku parki pistetud kuubid on mõeldud mediteerimiseks nelja põhilise elemendi üle.
Soomlase Sami Rintala projekteeritud maja on eramu mõõtu, ent mõeldud eriti eraviisiliseks tegevuseks - mediteerimiseks. Keskse teraskuubiku külge kinnitub eri kõrgustel neli puitkuupi, igas viide ühele elemendile: tulele, maale, õhule ja veele. Põrandaid neis ruumes katab marmori- ja nefriidipuru, milles kõndimine iseloomulikku sahinat esile kutsub.
Puhtalt klaasine ja betoonine pusletükk lebab kivisel mereäärel nagu uue aja fossiil.
Sou Fujimoto projekteeritud eramu on detailideni šikk ja väljapeetud. Materjalid on ehedad ja puhtad ning kinnituvad üksteise külge elegantse puhtusega. See on kui modernseks rannavillaks materialiseerunud roigas, mida maru juba ammu kaldale upitanud.
New Mexico äärelinna vanale eramule loodussõbralikku juurdeehitust mõeldes tuli arhitekt ilusa roosa punkri ideele!
Matthias R. Schmalohr projekteeris kõigi naabrite imestuseks midagi nii lihtsat ja kobakat, et keegi ei saagi aru, kas see on mingi ajutine nali või jääb roosa betoon sinna nüüd igavesti. Otsingud viisid arhitekti sellise vaimuka tulemuseni, mis tõstab oma kontrastsusega vana viiekümnendate tüüperamu pidulikult esile.
Maja koos juurdeehitusega pakub elanikele nüüd nii konservatiivse kui ka moodsa eluviisi võimalusi eri iseloomudega ruumides. Päikesepaneelidega toodab maja endale ja oma roosale sõbrale vajaliku energia.
See on eramu, mis koosneb vaid ruumidest - katse kaotada igasugune kujundus ning lähtuda vaid tellijast ja kontekstist.
Massimo Acito minimalistlikuna näiv hoone on soe, keskkonnasõbralik ja moodne, olemata üheski arhitektuurses stiilis, näiteks kastidest komponeeritav neofunk. Tavaliselt tekib arhitektil tellija soove kuuldes mingi idee maja loogikast ja vormist, arhitektuurne kuvand, millesse vajalikud funktsioonid lõpuks tervikut silmas pidades ära pakitakse.
Selle maja puhul ei ole endale aga arhitektuurset eesmärki seatud ja maja on saanud täpselt nii lihtne ja keeruline, kui ruumide paigutus seda nõudnud on. Detailide asemel on tähtsad mahud ja pinnad - nii seinad kui ka katus on katud dolomiidiga.
Autor: Urmas Oja
Hetkel kuum