Sajand tagasi soovitati ehitada ühiselamuid

Viimastel aastatel on räägitud palju ehitamisest, detailplaneeringutest, kinnisvarabuumist. Mõnikord hakkab meile tunduma, et see on enneolematu ning kunagi varem nagu polekski ehitatud ja alles nüüd oleme avastanud kõik põhitõed. Varem oleks enamasti justkui valesti ja oskamatult tehtud.

Sirvides möödunud aegade kirjutisi ja ehitamise õpetusi, jõuame hoopis äratundmiseni, et seda nn tänapäeva imet soovitati juba sada aastat tagasi.

1914. aastal anti Tartus välja raamat "Oma kodukolle. Korteri-küsimuse korraldamise ja oma kodukolde asutamise kergendamise katsed Lääne-Euroopas". Selle raamatu on kirjutanud Peterburi korteripuuduse vastu võitlemise ja odavate korterite ehitamise seltsi esimees ehitusinsener N. Dmitriev.

Autor kirjutab 1913. aastal, et Venemaa linnades on olukord väga "väljakannatamatu": enamik suurlinnade elanikest on ülerahvastatud korterites, mis ei vasta elementaarsetele sanitaarnõuetele. Viimast rõhutabki autor põhilise põhjusena, mis sunnib linnades midagi muutma.

Raamatusse on kogutud valdavalt Inglismaa 20. sajandi alguses tehtud edusammud suurlinnade elu paremaks muutmisel, millest soovitatakse eeskuju võtta.

Näiteks soovitati rajada linnadesse üksikute meesterahvaste ühiselamud. Need oleks kuue- või seitsmekordsed majad, mille ülemistel korrustel ülipisikesed "magamise laternad" ja maja alumistel korrustel üldkasutatavad ruumid (pesuruumid, puhkeruumid jne) ning restoran. Magamisboksides võis viibida vaid õhtul seitsmest hommikul üheksani. Kehtestatud olid kindlad reeglid (öörahu jne), peeti kinni sanitaarnõuetest.

Need ühiselamud osutusid väga populaarseks. Suuremates oli ligi 800 magamiskohta. Sellist elamist üürida oli suhteliselt odav.

Üksikute meesterahvaste ühiselamutel oli mehaaniline "sisse ja väljakäijate äralugeja", jalavannide tuba, marmorist pesulaudadega sooja ja külma veega pesuruum, lugemise ja töötamise saal ning suitsetamise tuba.

Teisena soovitati ehitada suured "majade-blokid perekonna-korteritega". Sellised korrusmajad soovitati rajada kesklinna, kus maa kallis. Oluline kriteerium nende rajamisel oli odavus ning eriliselt rõhutati mugavust ja tervishoiu nõuetele vastavust.

Pandi kirja ka tingimused projekteerijatele, millega tuli kindlasti arvestada: et eluruumide aknad mitte põhjapoole ei oleks; et korteri aknad mitte ühte külge ei oleks, vaid kahele poole nii et "akende lahtitegemise korral tõmbetuult korteri tuulutamiseks sünnitada võib"; et väljakäigu kohad hästi valgustatud oleks ja õhk neis puhastatud oleks; et sahver oleks loomuliku tuulutusega; igas korteris vanniruum oleks; et majade hoovid oleks valgusküllased puude ja laste mänguväljakutega; soovitatav oleks palkon igale korterile; et puuduksid pimedad koridorid.

Nagu eelnevalt juba mainitud, olid korterid sageli ülerahvastatud, seega tuli projekteerida nii, et üksikuid tubasid korterist ei saaks eraldi välja üürida. Majades oli gaas ja söeküte.

Sageli võib tänapäeval leida korterelamuid, kus eelnimetatud head ideed unustatakse seetõttu, et võimalikult väiksele pinnale suur arv kortereid mahutada. Ikka päris paha on elada korteris, kus aknad vaid põhja suunda.

Kolmandaks olid üksikmajad, mis planeeriti kahekordsed, kolme või viie toaga. Majade ees oli väike aiakene ja maja taga puudega hoov-aed. Majad soovitati ehitada kas paarismajade või ridaelamutena. Ainult jõukamate majad "seisavad aia keskel teistest lahutatult".

Majade projekte vaadates selgub, et juba siis soovitati nn avatud planeeringut: elutuba, mis oli samas ka söögituba ja köök. Siin asus ka "iseäraline teravmõtteliselt kokkuseatud pliit, mis peale keetmise kaminaks oli".

Söögitoa taga asus nn must köök-pesuköök, kus siiski enamasti toitu valmistati. Seal asus ka gaasipliit, veetoru, toidukraami kapp (sahver) ja uks aeda.

Praegusel ajal kahjuks ei ehitatagi nii väikeseid ridaelamuid. Ennustatava majanduslanguse perioodil leiduks sellistele elamistele kindlasti ostjaid.

Juba eelmise sajandi algul muretseti suurlinnade paisumise pärast ja püüti sellele piiri panna aedlinnade rajamisega.

Aedlinnad soovitati rajada suurlinnadest piisavalt kaugele, et nad kiiresti eeslinnadeks ei muutuks. Isegi soovitati määrata tolleaegse nimetusega aialinna elanike arv ja kui see täis, rajada uus.

Sellistesse asumitesse planeeriti vaid kahekordsed üksikmajad. Eestis jäi kahjuks ellu viimata arhitekt A. Perna 1913. aastal koostatud Saku aedlinna projekt, mis pidi kulgema piki Tallinna-Pärnu kitsarööpalist raudteed.

Aedlinnade idee toetus järgmisele põhjendusele: "Ümbruse põllupidajatel on linnas hõlbus saadusi müüa, kuna nad teisest küljest linna keskjaama elektrijõudu ja linna väljaheiteid väetisaineteks tarvitades põldu heade tagajärgedega harida võivad."

Autor: Jana Kadastik