Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valge läikiv betoonvilla
Vanas eramurajoonis paiknev L-kujuline hoone on valdavalt ühekordne, tõustes vaid ühes nurgas teise korruse tasandile. Pinda on selles palju, ent oma mahult ei istu see ümbritsevale pähe ega proovi end mingil muul moel kehtestada.
Julge vormiga maja tänavale peaaegu ei avanegi, siin on vaid trapetsiaalsed valged betoonmüürid, kauni ja eheda püstise puidumustriga.
Nagu vanal heal modernismi ajal, mil avastati, et betoonile jäävad puidust valuvormi jäljed on materjalitruud ja ilusad.
Martin Aunin on valget betooni ennegi armastusega näidanud. Meenutagem mõne aasta tagust parima betoonehitise preemia pälvinud Ülemiste hotelli betoonipoeesiat.
Nüüd valatakse betooni juba siledatesse raketistesse ja selline viimistlusvalik on arhitekti teadlikult tundlik ettevõtmine. Puhas betoon võib eramu puhul olla veidi räige ja külm, peensaetud laudiseraketise jäljed teevad muidu suletud ja kinnise fassaadi soojemaks ja elavamaks.
Kena retronõks on ka villat ümbritsev horisontaalne piire, mis oma elegantse õhulisuse ja metallrõngastega meenutab vägisi kuldsete kolmekümnendate funkvillade peeni aiapiirdeid.
Mis jääb siis majamüüri taha? Seal on peidus uskumatult läikiv ja looklev maailm, täis klaasi ja sära ning samuti valget betoonpinda. Krundile, mida ümbritsevad valdavalt kahekordsed viilkatusega individuaalelamud, pidi arhitekt villasoovi rahuldamiseks looma täiesti oma ruumi - uue koha.
Nii lebabki maja madalalt krundipiiril, tekitades terrassi ja välikaminaga sisehoovi. Kus õhuke terrassiplaat lõpeb, seal algab roheline aiamuru, kaarekujulise tiigi ja mõne väikese vallseljakuga kujundatud park.
Tänava poolt kinnine villa avaneb aeda läbipaistva ja valgusküllasena. Eriti uhke on see valgustatult, kui hämaral õhtupoolikul või suveööl ruumides tuled põlevad. Siis hakkab terrassil toimuma suurejooneline läigete, peegelduste ja valguskiirte mäng. Terrassil on ikkagi hea ja mõnus olla, sest kuigi katusealune on viimistletud läikiva pinnaga, ei ole peegeldustega liiale mindud.
Puitlaudisega kaetud pind maja sisehoovis on privaatne ja isegi hubane. Puitterrassi ümbritseb imeõhuke betoonplaat, tõstes villa välielu justkui veidi maast lahti.
Iseloomu annab maja aiapoolsele küljele viis, kuidas vastavalt siseruumide valgusvajadusele sõidavad räästast klaasfassaadi sisse valged seinasälgud. Katus ei ole ainult maja peal, vaid voltub vajadusel ka üle ääre - et oma ülesannet paremini täita.
Suured klaasfassaadid on villades väga levinud, sageli teenivad need aga rohkem arhitektuurset kui funktsionaalset ideed. Siin on kaks asja ühendatud - funktsionaalsest valguse vajadusest tingituna on tekkinud ka fassaadi arhitektuurne iseloom.
Kui tänava poolt on maja puidumustriga betoon ning aeda avaneb läikiv ja klaasine maailm, siis siseruumides saavad need kaks kokku. Tänavafassaadilt tuttav betoonviimistlus liigub toaseinaks, fassaadi valged diagonaalosad muutuvad toas valgeteks kaldpindadeks laes ja seinal.
Elutoa südameks on ülisuur U-kujuline diivan - paras lesila nii perele kui ka arvukatele külalistele. Diivanil ringi vaadates saab maja idee veelgi selgemaks: selgete ja puhaste materjalide kasutamine ning detailide hämmastavalt korrektne lahendus ja teostus. Betoon, klaas ja puit ei kõla iseenesest just väga keeruliselt ja erakordselt, küll aga on harva esinev selles villas nähtav respekt nende materjalide vastu.
Toapõrandat kattev puit liigub õrna fassaadiklaasi alt sujuvalt terrassikatteks, tänavakülje puidumustriga betoon astub tuppa. Elegantne on ka jalgväravast välisukseni viiv tee - seegi on betoonpind, mil näha puitlaudade ehe muster.
Majal puuduvad igasugused iluliistud ja pisidetailide müra. See on võimalik ainult tänu projekti äärmiselt hoolikale läbitöötatusele. Selle poolest on Martin Aunin tuntud.
Läikiv betoonvilla viib luksuse mõiste täiesti uuele tasemele. Luksus ei peagi olema kõigile näitamiseks, seega ei ole maja edvistav, vaid soliidne ja rahulik.
Vihjelise vimkana hoone tegelikkusest mõjub tänavaküljele asetatud viltune kahe jaotusega aken - muidu nagu tavaline majaaken, ent poolenisti viltu.
Fotod: Kaido Haagen
Autor: Urmas Oja