Edasi töölepingu seadusega?

Sotsiaalminister Maret Maripuu kirjutas 24. jaanuari Päevalehes: "Kui tahame, et Eestis käivituks positiivne areng, siis selle eelduseks on edukas tööturupoliitika, mille raames tagatakse töötajate paindlik ümberõpe. Me ei taha ju, et Eesti oleks allhanke maa." Tundub, et sotsiaalministri teadmised majandusest pole täpsed. Tööturupoliitika üksi ei määra arengut ja allhanke osatähtsus ei tulene kehvast tööjõust.

Allhange algas Reformierakonna hüüdlausest "Rahal ei ole rahvust". Pärast vana tehnoloogia ja sisseseadega ettevõtete ülepeakaela privatiseerimist ja Vene turu ärakukkumist ei olnud need ettevõtted Läänes konkurentsivõimelised. Paljud läksid pankrotti või müüdi välisinvestoritele. Nood tõid uue sisseseade, tehnoloogia ja tooted ning kindlustasid sellega konkurentsivõimelise toodangu. Eesti riik pole siiani tootmise moderniseerimiseks mingit abi andnud. Ise ettevõtet omades sain alguses laenu intressiga 30%, siis 18% ja lõpuks 14%. Nii on võimatu tootmist moderniseerida. Ei saa müüa konkurentsivõimelist toodet, kui pole tingimusi selle tootmiseks.

Sloveenia, erinevalt meist, aitas ettevõtted jalule ja siis privatiseeris, saavutades parema tulemuse. Poliitikud võiks uurida, missuguste organisatsiooniliste ja finantsabinõudega sai Lõuna-Korea sokitootjast auto- ja elektroonikatootjaks.

Tähtis on energia ja tooraine kättesaadavus, rahvusvaheline tööjaotus. Ühiskond peaks olema oma eesmärkides võimalikult homogeenne. Juba inimühiskonna arengu varastel etappidel saadi aru, et ei saa edasi minna põhimõttel "igaüks enda eest ja kõigi vastu", tuleb omavahel kokku leppida.

Arengupotentsiaali kindlustamist ei saa jätta turu hooleks. Meie kodukootud radikaalsed turufundamentalistid reformierakonnast, nagu tõelised fundamentalistid ikka, ei vaevu arvesse võtma, kui palju üks primitiivne ideoloogia, antud juhul "turg paneb kõik paika" ühiskonnale maksma võib minna. Viimase aja sündmused näitavad, et turul see reguleeriv võime puudub või on võime seotud suurte rahaliste kaotustega. Riigi sekkumiseta turustiihia ei vaibu.

Need protsessid ei ole lõppenud. Kas see on lihtsalt järjekordne kriis, või midagi suuremat? Igal juhul peaks valitsus midagi ette võtma, mitte minema edasi peaministri liini mööda, kus hundi asemel öeldakse hallivatimees, või susi, või võsavillem, või pehme maandumine. Kuna valitsusel pole siiani ideid, kuidas edasi minna, võin laenuks anda mõne enda oma.

Mitte lasta inimestel vastutustundetult laenu võtta. Fikseerida laenu suurus tingimusega, et kuu tagasimakse suurus ei ületaks 30% netosissetulekust. Kehtestada maksimaalseks laenuintressiks aastas 50%. Abistada eluasemelaenuga hädas olevaid lastega peresid.

Karmistada konkurentsi- ja tarbijakaitseseadusi nii, et jaekaubandus ei saaks kasutada nõrku seadusi õigustamatuks hinnatõusuks. Vähendada aktsiise ELi minimaalse kohustusliku tasemeni. Muuta kütuseaktsiisi paindlikult kaks korda kuus, vastavalt kütuse hinna kujunemisele maailmaturul. Mitte panna ELi raha betooni ja asfalti. Kulutada oluline osa ELi abist tootmise moderniseerimiseks. Hoida kokku valitsemiskulusid.

Nii saaks hoida 2009 inflatsiooni vajalikul tasemel ja 2010 võtta kasutusele euro. See annaks investoritele tagasi usu Eesti majanduse jätkusuutlikkusse, kindlustaks investeeringud ja jätaks majanduslanguse lühiajaliseks. See oleks eesmärk tervele ühiskonnale, midagi Eesti krooni taolist, ainult ilma kartulikoori söömata.

Autor: Andres Ergma