Koostöö väldib valuutariske

Kõik soovivad majanduslikku stabiilsust ja paljud ei taha hüljata seda, mis tagas neile stabiilsuse eile. Kuid lootus saavutada stabiilsust jäikuse abil on illusioon. Rahvusvahelise finantssüsteemi stabiilsus sõltub riikide valmidusest võimaldada vahetuskursside suuremat paindlikkust.

1997.-1998. aasta finantskriisi järel kasvas arenevate turgude konkurentsivõime. Jooksevkonto ülejäägiga riigid kogusid suuri reserve ja fikseerisid oma valuutakursid. Kriisis toimisid reservid mitmel moel paremini kui võinuks ette kujutada - riigid leidsid, et nad võivad pidada vastu märkimisväärsetele šokkidele ja kasv oli muljetavaldav nii siseriiklikult kui ka globaalselt. Jõuti järeldusele, et sidumine toimib, kui seda toetab piisavalt suur reserv. Maailma valuutasüsteemis tekkis uut tüüpi kord.

Esines ka vähem soovitavaid kõrvalmõjusid. Kui märkimisväärne osa maailmamajandusest soovib jooksevkonto ülejääki, siis sama suur osa maailmamajandusest peaks olema puudujäägis. Pärast 1998. aastat oli USA-l peaaegu kogu vajalik puudujääk.

Kuni USA varad olid ligitõmbavad ülejäägiga riikide residentide jaoks (või oli olemas aktsepteeritav investeeringute ahel ülejäägiga riikidest, mis lõppes USAs), suudeti reservide kogumist jätkata. IMF muretses väga selle üle, mis võib juhtuda, kui see ahel katkeb - ja katkemine oli muidugi rohkem aritmeetiline kui majanduslik. USA jooksevkonto defitsiit suudab püsida rohkem kui 3% juures SKTst ainult siis, kui tehakse ebarealistlikke oletusi USA varade osakaalu suhtes, mida ülejäänud maailm on valmis hoidma.

Hiina, eurotsooni, Jaapani, Saudi Araabia ja USA poolt 2007. a kevadel avaldatud strateegilised plaanid - IMFi mitmepoolse konsultatsiooni kontekstis üleilmsete tasakaalustamatuste suhtes - esindavad rahvusvahelise kogukonna reageeringut suurenevatele riskidele. USA peab vähendama oma defitsiiti, kusjuures ülejäägiga riigid pakuvad välja mõistlikke abinõusid oma ülejäägi vähendamiseks viisidel, mis toetavad üleilmset kasvu.

Üleilmse kasvu riskid suurenevad, kuni reguleerimine jääb ebaühtlaseks. Poliitika ei ole nii lihtne, kuid me vajame koostööd riikide vahel, et neid riske vähendada, ja me vajame seda praegu.

Autor: Jonathan Ostry