Raivo Puusepp väärtustab linnaruumi

Raivo Puusepp on viimaste aastate üks vastuolulisematest arhitektidest ja kära tekitanud hoonete loojatest Eestis. Eesti Muinsuskaitse Selts pärjas teda WW Passaaži eest Karuteene tiitliga 2000. aastate alguses, Tartu kaubamaja valmides aga kerkisid küsimused, kas hoone oma massiga ülikoolilinna sobib.

"Olen ikka pigem teenindustöötaja," pareeris Raivo Puusepp ettekujutust arhitektist kui enesele monumendi loojast. Ühelt poolt võib üksiku hoone iseenesliku ilu vaatlemine olla põnev - justkui auto ostmine - teisalt aga käib ju iga hoone ümbrusega alati kontekstis. Vahel tuleb sulanduda või siis haakuda olemasolevaga, mõnikord aga tuleb paratamatult hakata looma oma hoonest lähtuvalt uut keskkonda - linnaruumi.

Viimasel ajal enim poleemikat tekitanud Sakala keskuse uuesti ülesehitamine esindab arhitekti sõnul puhtakukujulist linnaruumi aukude täitmist. On ju Teatri väljak peaaegu lõpuni hoonestatud ala, kus vaid Sakala keskuse poolne külg ootab üle viiekümne aasta täisehitamist - alles siis läheb väljak teljelisse tasakaalu.

Seega on uus Sakala keskus Puusepa veendumusel, erinevalt vanast, II maailmasõjajärgset kultuurikeskust mahuliselt lõpetav. Siin on olulisem mitte maja kui monument - või ka monument iseendale, arhitektile - vaid maja kui linnaruumi augu täide.

"Sakala keskuse loomisel olen püüdnud, et see ei konkureeriks Estoniaga, vaid jääks neutraalseks taustajõuks, mis aitaks tervikpildile kaasa," arutles ta. Üldpildi terviklikkuse nimel tuli isegi hoone mängulisust tagasi tõmmata. "Mida vähem arhitektuuri, seda parem. Samas peaks see hoone olema soliidne partner varem kohalolijaile," lisas ta.

Siiski ei lähtu Puusepp Harald Armani Stalini-aegsest kultuurikeskusest, mida ta peab iseenesest väga suurejooneliseks. Kuid nüüd tuli peaaegu valmis kompleksi sisse suruda väga mahukas hooneprogramm. "See on nüüd justkui kokkupakitud," tõdes ta.

Teisalt ei olnud Puusepal endal midagi vana keskuse säilitamise vastu. Pigem oli vana asendamine uuega tellija tahe, mis pidavat omakorda toetuma kohustusele kultuuriministeeriumi ees - teha suur saal. Just vanast suurema saali tegemist peab ka arhitekt küsitavaks, lähtuvalt senise keskuse konstruktsioonist. Oli ju vana saal akustiliselt vaid kõnede pidamiseks.

Puusepp ei soovi uut keskust teha sarnaselt Henno Sillaste projekteeritud Kawe Plazaga efemeerse klaashoonena, vaid paasi rüütatud soliidse majana, rahuliku, keskkonnaga suhtlevana. Siiski loobub ta vana keskuse nurgatornile algse valguskuuli lisamisest, vaid nurgamahud saavad veidi kõrgemad. "Kui saaks Estonia ühe vastasnurga käima, oleks see linna kvaliteedile sotsiaalses mõttes kasulik," loodab ta elustada üht soikuvat linnaruumilõiku.

Erinevalt Sakala keskusest tuli Ühispanga peahoone puhul luua kerkiva majaga uus keskkond. "Uus keskkond on tulnud ja nüüd näeme, kuhu see on viinud. Kas see on hea või halb, eks seda öeldakse paarikümne aasta pärast," vaagis arhitekt.

Sarnase paralleeli tõmbab ta ka Tartu kaubamajaga Vanemuise teatri naabruses. Siiski iseenesest stiliseeritud sammasrütmiga loob see kontakti Emajõe-poolse Voldemar Tippeli 1937. aastal projekteeritud klassitsiseeriva esindustraditsionalistliku turuhoonega.

Puuseppa inspireeris ka sõja ajal hävinud tartlaste mälestusis säilinud madal sammastikuga Jänese kaubamaja. "Samas paljusid häiris uue kaubamaja suurus, sest kõik olid juba harjunud, et Vanemuise eest avaneb vaade jõele, kuid kas see on linnades nüüd eesmärk, et peaks suuri tühje platse olema," pidas ta linnaruumi hõredust küsitavaks. Lõpuks otsustasid kaubamaja omanikud puhastada katuse ventilatsiooniseadmetest.

Tallinna Ühispanga peahoone nurga all korrustest tühja kõrgenduse põhjustas krundi kolmnurksus, lisaks olid ka omanikud igatsenud miskit märgilist. Kõrgus sai valitud mõõtkavas Viru ja Olümpia hotellidega. Algne kava oli tömp ots.

Erinevalt Malle Meelaku ja Mart Pordi 1968. a tornidega linna linnulennulisest plaanist peab Puusepp mõttekaks mitte minna keskusest tornmajadega liiga kaugele. Eks sellest saadi ka aastakümneid varem aru, mõtleb arhitekt.

"Kas tornide ehitamine keskuselähedastesse piirkondadesse on õige või vale, näitab aeg," kõhkles ta. Kui Tartu nn plasku paikneb kesklinnast ohutus kauguses, siis Viru hotelli puhul võib viriseda hoone läheduse üle Viru väravatele. Puusepp peab tornmaju linnaruumi korrastajateks, maamärkideks. Näiteks Manhattanil pole ju kõndijal vahet, kas tema kõrval on 20- või 120korruseline hoone, sest ta ju ei vaata üles. Seega linnaruumi väiksemas plaanis tornmajad eriti ei kujunda. Tallinna Pärnu maantee äärsed majad on tihti liiga madalad - pole heas suhtes tänava laiusega. Näiteks Kadrioru Liivoja elamurajooni puhul peab ta selle hädaks vaid üksluisust, mitte tihedust.

Eesti linnaruumi heaks küljeks peab Puusepp okupatsioonijärgset keskkonna pidevat muutumist. Miinusena aga see, et mõnes kohas on üheksa korda mõõtmise asemel neli korda mõõdetud ja siis kohe lõigatud. "Eesti inimeste häda on, et erinevalt seisakust peab harjuma ekspansiivse arenguga," diagnoosis arhitekt.

Vana Sakala keskuse arhitekt Raine Karp ei tõtta nimetama hoonet oma arhitektuuri parimaks väljenduseks.

Moskva vahet sai joostud vähemalt kümme korda. Majale tehti koguni kaks projekti: üks Moskvale näitamiseks, teine kohapeal ehitamiseks. "See oli petteprojekt. Kuna Moskva oli tellija ja põhirahastaja, dikteeriti sealt, et hoone oleks ilma tornita, lihtsalt monteeritav jm," meenutas Karp. Kohalikud kompartei tegelased teadsid ka teisest valmivast projektist, kuid läksid peitusmänguga kaasa.

Ühel järjekordsel kohtumisel aga viskas toonane ENSV ehitusminister Peeter Palu, kes nõudis, et hoone oleks nõukogude ehituspraktikale kohaselt täismonteeritav, oma joont ajava arhitekti kabinetist välja.

Viimasel hetkel jäeti ära nurgatorni ehtima pidanud pimeduses helendav 4meetrine Estoplasti klaaskuul. Ilmselt EKP keskkomitee peasekretäri Karl Vaino nõudmisel.

Nüüd peab ta hoonet linnaruumiliselt õnnestunuks - pidi ju parkla alale ja Teatri väljaku äärde tulema veel üks hoone. Nii jäänuks tummade seintega saal hoovi. Siiski võinuks Karbi sõnul torn kõrgem, Rävala pst poolne tiib pikem ja saali kumer plekk-katus must olla.

Pärast Teise maailmasõja pommitamist hakati nõukogude okupatsiooni ajal praeguse Teatri väljaku kohal kavandama senise agulliku tänavatevõrgu asemele ühtse linnaruumiga kultuurikeskust.

Toonase Eesti NSV arhitektuurikomitee esimehe Harald Armani töölaual valmis aastatel 1945-1947 sümmeetriline ja hierarhiline uusklassitsistliku vormiloogikaga linnaruum.

Uue kultuurikeskuse keskmeks pidi olema Estonia teater, millest lõuna suunas kulgenuks paralleeltänavatest esplanaadina Punaste küttide (Teatri) väljak. Esplanaad pidi jõnksudena hargnevate tänavatena ristuma Lenini (Rävala) puiesteega ja kulgema piki Lauteri ja Lembitu tänavaid üle Kingissepa (Liivalaia) tänava Ülemiste järve suunas.

Kultuurikeskuse südamikus praeguse välisministeeriumi ja Estonia vahel pidi kujunema kultuuriasutuste - praeguse Sakala keskuse ehitustandri kohal kunstiinstituudi, avaliku raamatukogu, üle väljaku põllumajandusühistute, tehnikaülikooli instituutide - kompleks. Estoniale pidi üle väljaku vaatama vastu Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumi kupliga hoone, mille ette kavandatud Lenini kuju püsis veel 1991. aastani.

Kõiki hooneid pidi iseloomustama sarnaselt ainsana valminud Estonia vasakul nurgal laiutava büroohoonega terrasiitkrohv, napp dekoor, kõrge kelp, jõuline karniis. Jooned, milles heiastus veel iseseisvusaegne esindustraditsionalism, jäid saksalikena üleliidulisest lopsakast stalinismist distantsipidavateks.

Kultuurikeskuse ehitamine jäi nõukogulikult venima aastateks ja vormus eri ajastute stiilides (akadeemiline raamatukogu, 1959-60). Seda kroonis saatuseirvena poliitharidusmaja (vana Sakala keskus, 1983-89). Vana kultuurikeskus on jäänud eestlastele mitmete kultuurirajatiste unistuste teostamise võimaluseks - okupatsiooni ajal võõra rahaga, nüüd omal jõul.