Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Käo: vanasti tehti ka pärast jaani tööd
Intervjuu NG Investeeringute juhatuse esimehe Jüri Käoga.
Mis oli 90ndatel alustades kõige raskem?
Teadmisi oli piiratult ja ettekujutus äri ajamisest oli kitsapiiriline. Tehti paljuski katse-eksituse meetodil. Üritati jäljendada või vaadata, kuidas mujal maailmas on tehtud. Võib-olla see oli just nooremate meeste edu.
Mis võrreldes praegusega oli raskem?
Entusiasm oli suur. Tööpäevad olid muidugi selgelt pikemad, keskmine oli 10-12 tundi päevas. Selliseid asju nagu puhkus või see, et sõidad kolmeks nädalaks kuskile ära, küll polnud. Ja siis tehti Eestis suvel ka muuseas tööd. Nüüd me oleme sellises Skandinaavia olukorras, kus pärast jaanipäeva enam tööd ei tehta! (Naerab.)
Kas meenub ka midagi ekstreemset, raha täis kilekotiga kinnisvaraostud?
(Naerab.) Eks mingid omapärad olid. Ma arvan, et ettevõtjad suhtlesid omavahel rohkem kui praegu. Kõik hoidsid 24 tundi kõrvad lahti ja üritasid mingit infot saada. Ja ajasid asju hommikust õhtuni, teinekord ka öösiti.
Minu need ärid olid tol ajal seotud rohkem Normaga, eks need "lõbusamad" asjad toimusid Venemaal.
Pidid näiteks hommikul kella kaheksast õhtul poole kuueni istuma mingisuguse tualetitehase juhi ukse taga, lihtsalt ootama ning nuruma sekretäri käest võileiba ja kohvi - praegu need asjad nii enam ei käi.
Kas tollest ajast saaks midagi üle võtta, et Eesti-Vene suhteid parandada?
Mina olen hästi pessimistlik. Siin midagi head meil tulemas ei ole ja paranemine võtab ikka ühe inimpõlve aega.
Kas siis võiks paraneda ka kaubavahetus Venemaaga?
Mina praegu oma raha sinna ei investeeriks. Kui tahta äri teha, siis tuleb minna Venemaale ja seal oma ettevõte asutada ja seal ise äri teha.
Kas 90ndatel käidi ka äridelegatsioonidega maad kuulamas?
Eks jah, president Meriga käidi ju Kuveidis ja Kasahstanis, kus ma olen ka käinud, kuid jätkuvalt läbi aegade on nende kasutegur põhilises osas just suunatud sellele, et äridelegatsioon suhtleb omavahel, suhtleb delegatsioonis olevate poliitikute ja ministritega. Seal sõlmitud väliskontakte, mis on viinud suurte tehinguteni, ma ei teagi.
Mis tundub meenutades kõige parem tehtud otsus?
See, et me osalesime Tallinna Kaubamaja erastamisel, ja õige otsus oli ka see, et me asusime oma osalust oluliselt suurendama. Kuni selleni, et suurendasime selle 67 protsendini. See algne suurendamine polnud strateegiline suurendamine, vaid puhas juhus. Nüüd on see aga juba aastaid olnud strateegiline.
Mis oli kõige suurem risk, mis sai võetud?
Esimene kõige suurem risk oli see, kui võtsime pangast laenu ja läksime Norma kontrollpakki erastama. See oli hetk, kui me pantisime oma ainsad varad, mis meil olid (naerab), panime kõik panti! Tagantjärele vaadates kõik ju õnnestus, aga ma tean täpselt, kuidas ja mida me selleks pidime tegema, et hästi läheks.
Mida arvate meie peaministri lausest, et Eesti jõuab viie rikkaima riigi hulka?
See on valimisloosung, mis on tüüpiline poliitiku bluff! No annaks jumal, et nii läheks, aga mina seda ei usu.
Kas peate ennast Eesti patrioodiks?
Ma arvan küll, et olen Eesti patrioot.
Autor: Kaisa Tahlfeld