Nädal Villy Paimetsa pilgu läbi

Täna on just õige hetk igaühel enesele meelde tuletada, et just mina olen Eesti Vabariigi kõrgeima võimu kandja. Ei, mitte mina, Villy Paimets, vaid mina, Eesti Vabariigi kodanik. Ja sinagi, Eesti Vabariigi kodanik. Just! Koputa enesele rinnale ning ütle: "Mina, Eesti Vabariigi kodanik, olen kõrgeima võimu kandja!"

Kuid sellega pühalikkus sel korral piirdubki - kas ma ikka olen kõrgeima võimu kandja? Kas ma olengi riik, või kõigest mutrike selles? Ja miks mulle tundub, et meie endi poolt aasta eest meid esindama palgatud tegelased tegelevad millegi muuga, millegagi, mis ei ole nende ülesanne?

Praegune nädal ainult kinnitab mu kahtlustusi - esmaspäev tõi järjekordsed teated riigikogu liikmete "kohtumistest valijatega", nende kulude hüvitamistest, teisipäev tõi teate, et riigikogu liikmed ei kavatse äriühingute nõukogudest lahkuda, kuigi õiguskantsler oli selles koguni vastuolu põhiseadusega näinud. Kolmapäeval kõnelesid uudised riigikogu liikmetest, kes palju jaksavad ning nagu muuseas mõned ametid maha salgavad. Neljapäeval riigikogu liikmete pattusid ei paljastatud, meedia kõneles nii sportlikest kui ka keskerakondlikest kupeldajatest.

Kahjuks olen ma enam kui veendunud, et uus nädal toob aga uusi teateid nii mõnegi rahvaasemiku kostüümilaenutusest või sõidu- ja/või hotellikulude hüvitamisest - on nad, vaesekesed, ju "sunnitud" vabariigi sünnipäevale pühendatud paraadile ja presidendi vastuvõtule minema. Väikese kõrvalepõikena - eks iga uus ole hästi unustatud vana - mäletame veel ju mullust presidendi vastuvõttu, millele nii mõnigi riigikogu liige end komandeerida lasi ning tänu sellele hotelliarve maksmisest pääses. Päevaraha saamisest rääkimata.

Mis see on? Ülbus? Hoolimatus? Või on tõesti õigus ehk neil, kes räägivad võimu võõrandumisest? Kui Toompea härrad-prouad astuks ehk oma klaaskuubist hetkeks välja? Vaataks, kuidas päris maailmas päris inimesed oma päris probleemidega maadlevad? Et suurem osa Eesti elanikkonnast peab läbi ajama väiksema summaga kui mõne rahvaesindaja igakuine kuluhüvitis?

Aitab! Riigikogu, tule tagasi! Nii tahaksin hüüda.

Aga selgub, et minu riik on hakanud minust mööda minema - ei leidnud ma seadustest ühtki legaalset viisi, kuidas riigikogu tagasi kutsuda. Kas teie teadsite, et meil pole mitte kõige vähematki võimalust riigikogu liikmeid valimistevahelisel ajal korrale kutsuda? Mina ei teadnud, kuid miskipärast arvasin, et meil on riigikogu liikme tagasikutsumiseks mingisugunegi võimalus. Kuid ei, palju kära tekitanud mullu suvel vastu võetud riigikogu liikme staatuse seadus ütleb üheselt: riigikogu liiget ei või kohustada riigikogust tagasi astuma. Kõik.

Viimasel ajal on mul pidevalt tunne, et me liigume vales suunas - et mingil hetkel viimase kümmekonna aasta sees on tehtud vale valik, valitud vale kurss. Ja see tunne muudkui süveneb. Me oleme teel vaikivasse ajastusse, keeldude-käskude ühiskonda. Ühiskonda, kus valitseva klanni väljamõeldud seadus seljatab terve mõistuse, kus õigus käib üle õiglusest. Ja see, kes parasjagu keeldude-käskude all ei kannata, vaatab vaikides pealt.

Võtaks õige aja maha ja mõtleks, kuhu, milleks me teel oleme.