Alfaisaste pealetung

On tuntud tõsiasi, et igal ajastul kerkivad esile liidrid, kes vastavad just selle ajastu ootustele ja arenguvajadustele. Nii on USAs esile kerkinud juhid, keda on hakatud nimetama alfaisasteks, nimelt 75% USA tippjuhtidest on alfaisased.

Hüvasti võimukoridorid ja tere tulemast võimudžunglisse, kus võitlevad testosteroonist üleküllastunud agressiivsed isased. Nii võib lühidalt kokku võtta Kate Ludemani ja Eddie Erlandsoni 2006. aastal ilmunud raamatu "Alfaisase sündroom" (Alpha Male Syndrome) sõnumi.

Alfaisased juhid on äärmiselt võistluslikud ja tulemusele orienteeritud - nad ei võistle mitte ainult teistega, vaid ka iseendaga ning tahavad alati ja kõiges olla parimad.

Teiseks tunnuseks on pidevalt piitsutav kärsitus - kõike on vaja teha kiiresti ja kohe praegu. Kolmandaks tunnuseks on nende arvamus, et agressiivsus, viha ja hirmutamine on teiste mõjutamiseks kasulikud - ja nad kasutavadki juhtimisel rohkem piitsa.

Agressiivne juhtimisstiil toob kaasa töötajate lahkumise ja kõigepealt lähevad tavaliselt kõige helgemad pead.

Oma käitumisega põhjustab alfaisane juht töötajate lojaalsuse languse, koostöö ja meeskonnatöö hääbumise, suurema töölt puudumise, kõrgema tööstressi, läbipõlemise ja haigestumuse. Kõige selle tagajärjel langeb töö efektiivsus ja ka organisatsiooni areng on pärsitud.

Alfaisased näivad ideaalse juhina, vähemalt oma karjääri alguses. Nad on intelligentsed, enesekindlad, ambitsioonikad, tahtejõulised, distsiplineeritud, tulemusele suunatud, võistluslikud ja väheemotsionaalsed.

Sellistest inimestest on kasu kõikides organisatsioonides. Need omadused viivad alfaisase kiiresti karjääri tippu. Ometi peituvad just nendes omadustes ohud organisatsioonile ja alfajuhile endale.

Mida kiiremini ja kõrgemale alfaisane karjääriredelil tõuseb, seda suuremaks muutuvad ohud, sest edu teeb alfaisase enesekindlaks ja muudab ta rahulolevaks. Kuna alfaisase juhi arvamused on olnud alati õiged, tundub talle õige keskenduda alluvate vigadele, 80% alfaisase kommunikatsioonist meeskonnaga sisaldab kriitikat. Tagajärg on see, et kaastöötajad kardavad teda ega ütle oma arvamust välja, mis omakorda ei anna alfaisasele juhile võimalust õppida. Ometi on õppimine see, mida alfaisane juht oma kõrgel positsioonil kõige enam vajab.

Mida enam ja kiiremini alfaisane juht karjääriredelil tõuseb, seda vähem suudab ta olla ekspert kõikidel aladel, mida ta peab juhtima. Seepärast peaks ta olema aus oma piiratud teadmiste suhtes. Kahjuks käib see vastu alfaisase omadustele - tema on kõiketeadja - ja vihjeid teadmiste puudumisele võtab ta väga isiklikult, solvamise ja kallaletungina.

Mitteemotsionaalne ja analüütiline mõtlemisviis aitab alfaisasel juhil õppida äri, tehnoloogiat ja teisi asju, kuid tal pole huvi inimeste ja tunnete vastu.

Kiire tõus ametiredelil toob kaasa selle, et alfaisane juht ei suuda omandada juhtimisoskusi ja selle peamist osa - inimestega ümberkäimist. Ebapädeva juhtimise halvad tulemused põhjustavad frustratsiooni ja - nagu alfaisasele omane - suurema surve alluvatele. Tagajärjeks on veelgi halvemad tulemused.

Ludeman ja Erlandson leiavad oma praktikale toetudes, et alfaisasel on raske ise oma vigadest aru saada, nendele peavad osutama teised, alfaisasele juhile tähtsad inimesed. Kui alfaisane juht suudab oma käitumist kriitiliselt hinnata ja seda positiivseks muuta, saavutab ta kõige suuremad eesmärgid.

Vaadates teoreetilisest küljest, on Kate Ludeman ja Eddie Erlandson alfaisase sündroomi kokku pannud tuntud teooriatest.

Autorid vaatlevad alfaisast kui A-tüüpi isiksust ja autoritaarset juhti. A-tüüpi isiksust (rahvakeeles tuntud kui tööhull, töönarkomaan või tööhoolik) on käsitletud tavaliselt kui meditsiinilist probleemi, sest sellist tüüpi isiksusel on suurem tõenäosus haigestuda stressiga seostatud psühhosomaatilistesse haigustesse. Nüüd on juhtimiskonsultandid Ludeman ja Erlandson pööranud tähelepanu sellele, et A-tüüpi isiksus on ka juhtimispsühholoogiline probleem.

TTÜ korraldatud juhtide uuringud näitavad, et A-tüüpi isiksuste osakaal Eesti juhtide hulgas on oluliselt suurenenud. Kui 1997. aastal oli alla kolmandik juhtidest A-tüüpi isiksused, siis 2007. aastal juba üle poolte juhtide. Eurostati (2005) andmetel töötab Eesti juht nädalas keskmiselt 46,2 tundi, s.o kuus tööpäeva nädalas.

TTÜ tööstressi uuringud näitavad, et tõusnud on juhtide tööstressi ja läbipõlemise tase. Viiel kontinendil tehtud juhtide uuring osutas, et Eesti juhid on juhtimise kui oma tööga erakordselt rahul, neist enam olid tööga rahul ainult Mehhiko ja Kolumbia ettevõtete juhid.

Autor: Mart Murdvee