Uus tööpink annab tootjale trumbi kätte

Et tööpink, olgu siis metalli- või puidutöötlemisseade, tänapäeval üldse tehaseväravast välja lastaks, peab olema täidetud vähemalt tosinajagu tingimusi selle tehniliste omaduste, kasutusalade ja ökonoomsuse osas.

Kui konstruktorid asuvad mõne tööpingi uue mudeli väljatöötamise kallale, on neil kindlasti eesmärk, et vastne riist peab olema varasemast ökonoomsem, uue toote ettevalmistamine olgu eelmisest paindlikum, see peab töötama vaiksemalt, tarbima vähem energiat ja saastama vähem keskkonda.

Eesti ettevõtted hindavad võimalust töötlemiskeskus kiiresti ümber seadistada ühe toote valmistamiselt teisele.

Amada lõike- ja lehetöötlemiskeskusi müüva OÜ Ama-Promi tegevdirektor Tõnu Tibbing iseloomustab uusi tootmisseadmeid kui ehituselt üha lihtsamaks, kuid elektrooniliselt aina keerulisemaks muutuvaid tootmisvahendeid, millega saab katta üsna laia tööülesannete skaala. See tingib olukorra, kus firmadel pole enam tarvis treialit, kes oskab käsitsi lõiketera ettenihet anda, vaid IT-spetsialistist operaatorit. "Tehnoloogiliselt on praegu kõige kuumem trend hüdraulikast loobumine," selgitab Tibbing. "Hüdraulika asemele tuleb järjest rohkem elektriajameid, kusjuures seadmete koostamise juures püütakse toime tulla üha vähemate mehaaniliste osadega."

Tibbing on seda meelt, et tööpingi tootmine kujutab tänapäeval endast terve tootmistsükli varustamist vajalike seadmetega.

"See hõlmab nii materjali lõikamist, painutamist, valtsimist kui ka detailide kokkupanekut," märgib ta. Ideaalis peab Tibbingu sõnul saama ühe töötlemiskeskusega lihtsalt valmistada algtootest lõpptoote. Eriti määrav on see Eesti firmadele, kelle tootevaliku moodustab suuremal või vähemal määral allhange. Viimase puhul on tarne täpsus ja kiirus esimene kriteerium, millest tellija lähtub.

Puidutöötlusseadmeid müüva OÜ Kaur Trade juhatuse esimees Urmas Välja märgib, et uutel puidutööpinkidel areneb kiiremini arvuti ja programmide osa. Üks puidupink teeb ära keskeltläbi viie inimese töö. Kui ettevõte saab valida, on alati masina kasuks lihtsam otsustada kui töötajaid palgal hoida.

"Üksikud partiid muutuvad järjest väiksemaks, tööpingi puhul on seega tootjale oluline ühelt operatsioonilt teisele ülemineku mugavus ning võimalus kiiresti tööorganeid vahetada," räägib Välja.

Tartus põllu- ja metsatööriistu valmistav AS Estre sai nädalapäevad tagasi kätte Saksamaal valmistatud uhiuue painutusmasina.

Estre juhatuse liikme Ain Leplandi sõnul on tegemist firma Knuth veidi alla miljoni krooni maksva arvjuhtimisega CNC-metallitööpingiga, mis võimaldab painutada ja kantida kuni nelja meetri pikkust detaili. Tänu uuele tööpingile saab ettevõte hakata täitma Rootsist saadud olulist tellimust.

"Hakkame ühele Rootsi edasimüüjale tootma planeerimiskoppasid, mis on valmistatud eriti vastupidavast terasest," selgitab Lepland. "Kui seni pidime sellise töö väljast tellima, siis nüüd saame seda ise teha. Kusjuures uus seade teeb ära kahe vana veneaegse painutuspingi töö."

Leplandi hinnangul kulub mõningane aeg, enne kui uus pink täisvõimsusel tööle ja siis ka tulu tooma hakkab, sest esialgu tuleb seda programmeerida, tehnikat tundma õppida.

Tartus asuv Estre metallitsehh on praegu komplekteeritud veel suures osas kunagisest EPTst päranduseks saadud tehnikaga. Mõned tööpingid on koguni sedavõrd unikaalsed, et Tartu ja ümbruskonna ettevõtted neid teenustööna kasutavad.

"Näiteks meie stantsid pärinevad 1960. aastatest. Aga tööd saab nendega ka praegu teha," räägib Lepland. "Uuena oleme viimastel aastatel soetanud mõned lintsaed ja keevitustehnikat."

Knuthi tehnika müüjaga lõi Estre esimese kontakti Instruteci tööstustehnika messil.

Kõige kallim tööpink on seisev tööpink, sest tulu sellest on null, kulu aga jääb.

Eesti ettevõtted uusi tööpinke naljalt nurka seisma ei jäta, küll on seda ette tulnud Lätis ja Leedus. Ja et seda ei juhtuks, peab ostjal täpselt selge olema, mida uus seade peab tegema hakkama.

Seadme müüja eesmärk peab olema, et soetatav tööpink hakkaks ostjale kasumit tootma. On juhuseid, kui me pigem soovitame ühte või teist asja mitte osta, sest on näha, et firmal pole sellega suuremat peale hakata.

Teine lugu on, kui ettevõte on uue seadme soetanud näiteks mingi projektipõhise euroliidu toetusraha eest. Sellisel juhul võib küll juhtuda, et kui oled tasuta saanud, siis pole sul selle ülevalpidamisega ka kohustusi ja nii ei oskagi väärt asja hinnata. Toetusrahaga kaasneb ka see oht, et euroabi korras uued seadmed soetanud tootjad satuvad paremasse turupositsiooni võrreldes nendega, kes on uue masina eest n-ö täisraha välja käinud. Esimesed saavad teistest odavamalt müüa ja see tekitab ebavõrdset konkurentsi.