Juubel Picasso ja Naissooga

Tegelikult võiksime ju kõik juubelid, pulmad ja vana aasta õhtud kodus diivanil maha pidada. Poleks ka midagi katki - jalad soojas ja kõht täis. Aga ikkagi on hoopis teine tera, kui läheme öisele kanuumatkale või üürime küünlavalge restorani vanalinnas. Jalgpallikoondise võit on võimsam, kui oled selle tribüünil fännisektoris koju karjunud.

Sellepärast on oluline ka see, kus me võtame vastu vabariigi aastapäeva - eriti välismaal. Washingtonis asuva Phillips Collectioni galerii alumisel korrusel võib tõmmata sõõrmetesse selle ajastu hõngu, mil sündis ka meie vabariik. Ameerika esimese moodsa kunsti muuseumina tuntud galerii avati kolm aastat pärast Eesti vabariigi sündi - 1921. aastal (praegusesse hoonesse koliti veidi hiljem). Kaks aastat pärast avamist ostis galerii asutaja Duncan Phillips Renoiri maali "Paadiseltskonna lõuna", mida nüüd peetakse muuseumi tähtteoseks. Püsikollektsiooni kuulub 2500 tööd peamiselt Euroopa ja Ameerika impressionistidelt ja moodsa kunsti esindajatelt.

Nii vaatasid Eesti Vabariigi 90. aastapäeva külaliste poole alla kunstnikud, kellest paljud jõudsid oma kuulsuse tipule umbes ajal, kui meie riik ennast iseseisvaks kuulutas. Siin poleks olnud võimalik pidada mingit pingviinide paraadi. Siin kogunesid intelligentselt sumisema tagasihoidlikud kostüümid, kes pidid vaatama, et nad oma veiniklaase antiiklaudadele ei poetaks.

Ka Tallinnast kohale sõitnud Tõnu Naissoo kvartett astus mängima maheda valgusega tammepuust paneelidega muusikasaali, Oskar Kokoschka maastiku ja George Rouault' portree vahele. Praegu mööda Kanadat ja USAd tuuritav džässigrupp - esiplaanil jaapani tukaga punases kleidis noor solist Anna Põldvee, Tõnu Naissoo musta tiibklaveri taga - esitas peamiselt Uno Naissoo lugusid, kes saanuks sel aastal 80aastaseks.

Väike tervitus suursaadik Väino Reinartilt rõhutas sama mõtet, mida paiga asutaja Duncan Phillips abikaasaga oma kunstikollektsiooni kokku pannes: Euroopa ja Ameerika peaksid kõrvuti seisma.

Selline see vastuvõtt oli - ei midagi tõsist, plekist ega läikivat, vaid intiimne ja intelligentne. Veel nooruslik, aga siiski juba klassikaks muutunud. Vaid Eesti lippu oleks tahtnud näha ka kuskil mujal kui salvrätikute sinimustvalges kombinatsioonis.