Kitarride gala

Eriliselt olid kontserdil rõhutatud kitarrid. Muusikute käest käis neid õhtu jooksul läbi tükki viisteist. Samuti oli paarkümmend kitarri riputatud dekoratsioonide ja fiilinguloojatena lava tagaseinale.

Kui muusikast rääkida, siis midagi väga erilist Rea kontserdil kõrva ei hakanud. Eks ole vist ka raske üllatada publikut, kel su hääletämber juba paarkümmend aastat kõrvus on kumisenud ning su muusikasse valatud hing ammugi selgeks õpitud.

Kolmeks teemablokiks jagatud kava algas instrumentaalse osaga, tegi pärast kuut-seitset kokkulibistatud laulu kannapöörde käredama bluusi suunas ning vaibus mõne aja pärast romantilisse ballaadilisse unelusse.

Kontsert sai krooni pähe klassikaks kulunud paladega, nagu "On The Beach", "Looking For The Summer", "Julia" ning loomulikult "Road To Hell", mis läksid esitamisele lisalugudena.

Harjumuspärasest erinevam oli kontserdi keskpaik, ehk siis ehtsad bluusilood ilma igasuguse pop-muusika varjundita. Minu silmis rebis Rea end just nende laulude abil raamisurutud stamp-ikooni staatusest välja. Tema mitmeid laule teadis publik küll peast, aga mitte neid. Puhtalt bluusilugusid kontserdisse palju ei jagunud, kuid need, mis mängiti, paistsid teiste hulgast värskematena välja.

Kontserdi tervikut võiks iseloomustada lakooniliselt: Rea oli nagu Rea ikka. Meloodiline, enesestmõistetav, jälgitav. Mitte liiga keeruline, mitte liiga lihtne. Kui bluusi-osa välja arvata, näis üldine suund muusikas olevat võetud pehmuse ja leplikkuse poole. Seda oli märgata mõnele vanale loole (näiteks "Juliale") tehtud uutes seadetes.

Suurimat rõõmu said kontserdist tunda ehk just- married-tüüpi paarikesed, kes saalipõrandal Rea muusika saatel ühiseid tantsusamme teha ei häbenenud. Sujuvalt voolavas kavas vaheldus üks lugu takerdamatult teisega, ilma et keegi neid lavalt tutvustanud oleks ega lugudele liiga pikki vahesid sisse oleks jätnud.

Suurtel vaaladel polegi kombeks publikuga eriti lobiseda. Rea polnud ses mõttes erand. Ajas justkui oma asja, lootes, et muusika ise kõik vajaliku ära ütleb. Ja eks ütleski. Publik sai aru küll, mis ajal plaksutada ja kiljuda tuleb. Ning elamuse said kuulajad kätte nii või teisiti. Kõik, mida oli oodata, sai kuuldud. Ja natuke rohkemgi.