Mitmekülgsus aitab edasi

Julgen omadest kogemustest üldistada, et suur osa õpilastest ootab gümnaasiumi lõppu üsna kärsitult, kuna saab pärast seda hakata tegelema nende asjadega, mis tegelikult meeldivad.

Keskkoolis õpetatakse aasta jooksul 10-14 erinevat ainet. Võtame seda iseenesest mõistetavana, sest kui laps puutub kokku nii füüsika, muusika kui ka kehalise kasvatusega, soodustab see tema mitmekülgset arengut. Mingil hetkel aga areng justkui lõppeks: üks tegeleb edasi matemaatikaga, teine võõrkeeltega.

Inimesed on andekad erinevatel aladel ning on vaja, et me kõik mingil määral spetsialiseeruks ja oma tähelepanu konkreetsele asjale suunaks. Muidu ei toimuks üheski elusfääris vajalikku arengut. Ometi on palju inimesi, kes on oma erialasse otsekui ära uppunud, puutudes kokku vaid teatud tüüpi probleemide ja lahendustega.

Ainete integratsioonil (mis juba samasuguse fantoomnähtuse kuulsusega nagu haldusreform) on iva sees. Interdistsiplinaarsest kokkupuutest sünnivad uued loogilised ja innovatiivsed ideed.

Erialadele on omane mingi mudel või muster, kuidas asju kirjeldatakse, põhjendatakse ja vajadusel muudetakse.

Hea on aeg-ajalt sisseharjunud mõttemallist välja astuda ja end mõne oma ampluaast eemal seisva elualaga kurssi viia. See aitaks oma lemmikainet värske pilguga vaadata.

Aastatega probleem aina süveneb. Professionaalset geenitehnoloogi või tragi väikeettevõtjat on aina raskem suunata Dali biograafia või päevakajaliste füüsikadilemmade juurde. Seda isegi siis, kui nad tahaks, sest päevatöö võtab oma aja ja energia.

2008. aasta on imeline, sest meil on 24 tundi rohkem kui tavaliselt. 29. veebruari võikski pühendada nende asjade tegemiseks, mis muidu kõrvale jäävad. Näiteks lugeda raamatut, millest (kooli)töö tegemiseks pealtnäha kasu ei ole. Küll mõne aja pärast on näha, kuidas vaheldusrikkus palju abi toob.

Autor: Ellen Murula