Iirlastele oli eurole üleminek rohkem julgemise küsimus

Läinud nädalal külastas volinik Tallinna. Intervjuus Äripäevale meenutas ta oma ametiaega Iiri rahandusministrina aastatel 1997-2004.

Ei. Olime üks väheseid, kes otsustaval päeval suutis kõik tingimused täita. Inflatsioon oli nii madal, et hoopis teised riigid pidid meie järgi mõõtu võtma. Meile oli palju tähtsam küsimus, kas me üldse julgeme eurole üle minna, teades, et Suurbritannia seda ei tee - meie eksport sõltus pea täielikult Briti turust. Otsustasime siiski pea ees tundmatusse hüpata tunnustusena selle eest, mis Euroopa Liit meie heaks oli teinud.

Rahandusministril oli jah kasutada vahetuskursipoliitika ja intressipoliitika, aga mis tegelikult Iirimaa intressid ja vahetuskursi määras - naelsterling! Iga kord, kui Suurbritannia devalveeris, tõmbas see Iiri naela kaasa. Iiri keskpank oli küll sõltumatu, kuid järgisime ikka seda, mida britid ees tegid.

Nii ei teinud ühine rahapoliitika meile eriliselt muret. Ma ei usu, et see püssirohi, mis teooria järgi tööriistakastis on, väikeriigile eriti väärtuslik on. See oli minu seisukoht ja praegu arvan samamoodi.

Palju on imporditud inflatsiooni. Kui ma rahandusministrina oleksin rakendanud väga rangeid eelarvepiiranguid - tegime arvutused, kus vähendasime järsult avaliku sektori kulusid - oleksime kolme aastaga suutnud ehk pärast majanduse laostamist Iirimaa inflatsiooni kärpida 0,2 protsenti. Väikeriigi arsenalis pole sellist imeriista nagu intressipoliitika.

Eesti kiire majanduskasvu vältimatu tagajärg on, nagu Iirimaalgi, et hinnad tõusevad. Kas ükski täie mõistusega inimene oleks öelnud, et kasv pidanuks olemata olema ja tööpuudus kõrgem? Seda võib öelda akadeemiliste arutluste elevandiluutornis, mina sellele alla ei kirjuta. Mis puudutab reeglite muutmist, siis mõni aasta tagasi muudeti stabiilsuspakti. Praegust debatti pole ma jälginud ega oska vastata.

Elu on võimalik ka väljaspool eurotsooni, kuid väikesele avatud majandusega riigile nagu Eesti peaks euroga liitumine olema üks eesmärk.

Edu on aegade algusest osaks saanud neile, kes on kohanenud kõige kiiremini. Ainuke konstant, mis elus on, on pidev muutumine.

Iirimaa ei ole enam odava tööjõu riik, 1990ndate aastate firmad ei ole enam need, mis olid 1960ndatel ja 1970ndatel. Selleks, et jääda konkurentsivõimeliseks, on vaja midagi muud kui seda, mis tõi edu viimased 15 aastat.

Iirimaa on ainus liikmesriik, mis paneb ELi reformiva Lissaboni leppe suvel rahvahääletusele.

Lepe on vähendatud variant põhiseadusleppest, mille prantslased ja hollandlased tagasi lükkasid. Tekst on keeruline ja 64% iirlasi tunnistab, et ei mõista, mille üle nad hääletavad. Kardetakse madalat osavõttu ja kõigi ELi vastaste koondumist Iirimaale.

Läinud nädalal rõhutas ELi asepresident Margot Wallström Dublinis, et nii palju liidust kasu saanud riigile ei peaks vastus peamurdmist põhjustama, ja tuletas iirlastele meelde kümneid miljardeid eurosid, mida Iirimaa talunikud on EList saanud, ning iirlaste vabadust liikuda üle ELi.