Koondatud töölt, mitte elust

Praegu Baltika turundusdirektorina töötava Anu-Mall Naaritsa kiiresti ülesmäge liikunud karjäär sai ootamatu tagasilöögi viis aastat tagasi, mil ta tollal Radiolinja nime kandnud ettevõttest turundusjuhi kohalt päevapealt koondati.

"Olin väga ehmunud, kui mulle äkki öeldi, et homsest mind ettevõttes enam ei vajata," meenutab Anu oma esimest reaktsiooni koondamisteatele. "Ma polnud selleks ette valmistatud ja mulle jäi arusaamatuks, mida ma valesti olin teinud." Enda teada oli naine kahe ja poole aastaga ettevõttes üles ehitanud tugeva turundusosakonna ja pühendanud suure osa oma ajast tööle. Tihti lahkus Anu kontorist alles kesköö paiku. Kuni koondamisteateni polnud keegi talle öelnud, et temaga ei oldud rahul.

Ka ülemuse põhjendused jäid Anule ebaselgeks. Kõige jahmatavam oli tema jaoks soovitus: "Ära enam kunagi inimesi juhi." Segaduses Anule jäeti viis tundi aega meeskonnaga hüvasti jätta ja asjad pakkida.

Tagantjärele mõeldes sai Anu aru, et oleks siiski pidanud mõningaid märke varem tähele panema. "Tundsin juba mõnda aega, et jooksen nagu peaga vastu seina ja minu algatatud asjad jäävad kuhugi pidama. Samas ei osanud ma ka midagi muuta, sest ma ei saanud tagasisidet, mis on valesti," arutleb Anu. "Ka kippusin ehk liialt muretsema asjade pärast, mille eest keegi teine vastutas, ja ütlesin enda arvamuse välja. Olin enda arvates püüdlik ja ambitsioonikas, kuid tõenäoliselt toppisin ka nina liialt teiste asjadesse." Nüüd teab Anu, et teiste töö kohta tehtud märkused peab hoolikalt läbi mõtlema, sest inimesed võivad väga kergelt solvuda.

Siiski ei jäänud segaduses Anu pärast koondamisteadet oma murega üksi. Ta haaras telefoni ja arutas juhtunut sõpradega. Rääkimine aitas ehmatusest üle saada ja mõtteid korrastada. Kuigi koondamise põhjused jäid ikka arusaamatuks, sai ta sõpradele siiski muret kurta.

Ka oli teistega rääkimisest nii palju kasu, et järgmisel päeval helistati talle kirjastusest Varrak ja pakuti tööd ühes raamatuprojektis. Anu oli sellega ka varem põgusalt seotud ja nüüd haaras ta võimalusest rõõmuga kinni. "Raamatud on mulle alati olnud südamelähedased ning mind ümbritsesid suurepärased inimesed, kes aitasid eluga edasi minna."

Kuid poole aasta pärast mõistis Anu, et ühest projektist on tema jaoks siiski vähe ja ta tahaks oma energiat enam rakendada. Anu oli mõelnud, et Eestis on kaks ettevõtet, kus ta tahaks turunduse alal töötada. Ühest neist sai ta kiiresti vastuse, et ta on nende jaoks ülekvalifitseeritud. Juhuslikult otsis teine talle atraktiivne ettevõte Baltika just turundusjuhti. Anu kandideeris ja võeti talle endalegi üllatuseks tööle.

"Tagantjärele mõtlen, et minu värbamine oli Baltika juhtidele ikka suur julgustükk. Arvatavasti tegid nad põhjaliku taustauuringu minu endises töökohas ja kindlasti öeldi ka neile, et ma ei tohiks mingil juhul inimesi juhtida. Siiski võeti mind turundusjuhiks, mis eeldas ka inimeste juhtimist," meenutab Anu. Nüüdseks on ta Baltikas töötanud üle nelja aasta, vastutades turundusdirektorina turundusele lisaks ka jaeoperatsioonide juhtimise eest.

Koondamisest ülesaamine ei läinud Anul lihtsalt. Jalgade mahasaamine võttis ligi aasta. "Olin sisemiselt ebakindel. Kartsin teha vigu ja saada negatiivset kriitikat. Kuna koondamisel polnud mulle otse öeldud, mida ma valesti tegin, kartsin nüüd eksida samade asjadega."

Ometi hakkasid asjad tasapisi ülesmäge minema. Anu uus juht ütles talle konkreetselt, mis asjadega ta on hästi hakkama saanud ja millega peaks rohkem vaeva nägema. See lisas pisitasa enesekindlust ja julgust. Ka oli Anu õppinud oma keelt rohkem hammaste taga hoidma ja oma nina teiste asjadesse mitte toppima. "Ma ei arva enam, et mul on kõiges õigus ja kuulan ka teiste arvamusi."

Ka muutis koondamine Anu üldisemaid põhimõtteid. Kui ta varem oli tüüpiline ületöötaja, siis nüüd katsub ta tööga tööajal hakkama saada. "Keegi ei täna sind hiljem, kui sa keskööni kontoris istudes ennast läbi põletad," teab ta. Tal on meeles ühe sõbra lohutavad sõnad pärast koondamist: "Sa jäid ju ilma ainult tööst, mitte elust!" Siis sai Anu ehmatusega aru, et töö oligi olnud kogu tema elu.

Nüüd on Anu avastanud jooksutreeningud ja treenib kindla kava järgi viis päeva nädalas. Ta on eri riikides jooksnud seitsmel maratonil ja unistab võimalusest pääseda New Yorgi ja Londoni maratonile. "Sinna on väga palju tahtjaid, kuid loodetavasti ühel päeval see mul õnnestub," räägib ta oma uutest väljakutsetest.

Uutele eesmärkidel lisaks aitab jooksmine ka probleemid peast välja visata, samas tekib palju häid mõtteid. Tihti tulevad lahendust vajavatele küsimustele jooksu ajal iseenesest vastused.

Teistele ootamatult töö kaotanud inimestele soovitab Anu masendusse mitte langeda. "Töö võib kaotada igaüks, aga see on ajutine. Otsige mõni vahepealne tegevus - kas või lööge kaasa mõnes heategevusprojektis, koolitage, konsulteerige või kirjutage artikleid. Suhelge sõpradega, teiste abil saab murest kiiremini üle ja uusi kontakte edasi liikumiseks.

Ja meeles tasub pidada, et pole halba ilma heata - viletsast olukorrast on alati midagi õppida ja sellest väljud tugevamana kui varem."

Foto: Indrek Susi