Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Majandus vajab sotti oma inseneridest
Eesti areng ja ümberkorraldused taasiseseisvuse algusaastatel kulgesid tervikliku tööstuspoliitika puudumise tõttu sedavõrd darvinistlikult, et ajakiri Business Central Europe pidi 1998. aastal nentima: Eesti on jõudnud ristteele ning riigil on valida kahe arengusuuna vahel - kas taastada oma tööstus ja saada osaks Euroopast või jäädagi jõukate naabrite odavaks koostööbaasiks.
Nii kaugemate kui ka lähemate hindajate hoiatustele vaatamata on liigne toetumine lihtsale tööle probleem ka praegu. Inseneritoodete osakaal on tühine. Skype, laserifirma LDI ja mõned muud üksikud meeldivad näited ei muuda üldpilti kuigivõrd. Loomulikult ei ole valdavalt madaltehnoloogilise ekspordiga võimalik tasakaalustada importi.
Tööandjad on olnud karmi valiku ees: riskida töötajate lahkumisega või tõsta oluliselt palka. Lisandväärtuse kasvu ületav palgakasv tähendab aga inflatsiooni hoogustumist, sest iga selline kroon on ju ainult osaliselt kaetud juurde loodud väärtusega. Aja jooksul võib kroon niiviisi lahjeneda sedavõrd, et ühel hetkel pole ta kehtiva kursiga eurodeks enam vahetatav.
Praegune majandusbuumi järgne kainenemisperiood on sobiv hetk arutlusteks, kuidas toimida edasi olukorras, kus majanduse ümberkujundamise vajadus saab üha enam ja enam ilmsemaks. Samas on varem võimsates konstrueerimisbüroodes töötanud ja vene aja tingimustes küllaltki leidlikeks treenitud loovinsenerid laiali vähese innovatsioonisuutlikkusega pisifirmades või on end poetanud tehnilist haridust mittevajavatesse ametitesse.
Säärane asjade käik tõmbas alla reaalhariduse maine ja kallutas kõrgkoolid rohkem nn pehmete erialade poole (lihtsam õppida, odavam õpetada), mistõttu tehnilist kaadrit lisandub üpris vähe.
Inseneride puudus pärsib tööandjate vähegi uuenduslikumad kavatsused. Ainus arvestatav variant on olemasoleva arendustöövõimelise kontingendi senisest otstarbekam rakendamine, mis eeldab nende üles otsimist ja arvele võtmist.
Inseneride registri koostamine ja sellest tulenevate võimaluste kasutamine võimaldaks meil liikuda lihttööpõhiselt majanduselt oskustepõhise majanduse poole, sest majanduse praeguse struktuuriga, mis on selgelt primitiivsem, kui ta oli seda vene ajal, pole meil rikkamate riikide sekka asja.
Toimuks majanduse struktuuri järk-järguline kohandumine ELi vanemate liikmesriikidega sarnasemaks, mis lubaks lõpuks välja murda praegusest eurokõlbmatu riigi seisundist.