Milleks häirida hästitoimivat?

Eesmärgist ja võimalustest olenevalt võib mingit valdkonda korraldada mitut moodi. Kõige paremini sujub, kui nii eesmärk kui ka abinõud järgivad valdkonna sisemist loogikat.

Võtame siis ette Riigimetsa Majandamise Keskuse reformimise. RMK nõukogu õnnistusega dokument pealkirjaga "RMK juhtimisstruktuur" kiidab suuri edusamme ja kurdab, et tallele on pandud hulk raha, aga osa vajalikke töid on tegemata. Diagnoositakse, et süüdi on puudulik juhtimis- ja kontrollisüsteem, ning ravimiks määratakse loobuda universaalsest struktuurist ja asendada see funktsionaalsega. Ehk olukord, kus metsamees teeb kõike seemnest palgini, asendatakse olukorraga, kus see loomulik ahel lahutatakse. Ometi on RMK edukus võrreldes puudustega sedavõrd muljetavaldav, et ratsionaalne kaalutlus lausa keelab sekkuda nii hästi toimiva süsteemi mehaanikasse.

Mida siis plaanitakse? Riigi huve jääb esindama metsahaldus, mille eesmärk on tagada kõigi metsa mitmekülgse kasutamisega seonduvate huvide arvestamine metsa majandamisel ning mitmekesiste metsakasutusvõimaluste loomine. Tööd metsas on pandud eraldi üksustele. Kes läheb saega metsa, kes ajab äri (turustab), kes toodab istikuid, kes peab arvet.

Kahjuks viib karm koondamine metsast just üldiste huvide esindajad, metsa tundvad eesti metsanduskultuuri kandjad. Üks maakonnakeskusesse jääv mees suudab hiigelvaldusi hoomata vaid paberil. Kontroll metsas toimuva üle jääb metsniku, üks 10 000 ha kohta, õlule. Ta näitab platsi kätte, vaatab tehtu üle. Tegevuse käigu jälgimise ülesannet tal pole ja poleks ka selleks jõudu.

Naelavabrikus näeks see suurepärane välja. Kuid metsa sisemise loogikaga on see ühitamatu. Mets on selleks liiga keerukas ja liiga elus organism. Arvestada paberil ettekirjutatu kõrval olulisi, looduslikust omapärast või sotsiaalsest tähendusest paikkonna inimestele tulenevaid erisusi suudab vaid kohalik asjatundlik metsamees. Metsa majandamist loomulikuks tervikuks ühendavad seosed lõhutakse. Metsakeskne juhtimine asendatakse harukondlikuga. Ühtlasi lõhutakse side kohaliku inimese ja metsa vahel. No mida head on siit oodata metsale või maainimesele?

Loogiliselt järgneb küsimus, miks peatutakse poolel teel, miks peab riik (RMK) veel enda kätte jätma mingeid tööde korraldajaid ja turustajaid. Neil pole ju muud ülesannet kui töö võimalikult (tulu)efektiivselt ära teha. See kõik tuleks erakätesse anda. Kui juba, siis juba!

Tundub, et RMK nõukogu on oma volitusi ületanud. Arengukava seab riigimetsa majandamise eesmärgiks tagada ühiskonna enamuse huvidele vastavate eesmärkide püstitamise ja järgimise riigimetsa majandamisel, sh RMK nõukogule metsa ja metsasaaduste kasutamise eelkõige sotsiaalsetel ja keskkonnakaitselistel, aga ka majanduslikel eesmärkidel.

Reform ei vasta ühiskonna enamuse huvidele. Nõukogu läks vastuollu metsanduse arengukavaga, ohverdades sotsiaalsed ja keskkonnakaitselised kui esmajärgulised eesmärgid majanduslikele kui teisejärgulistele.

Tundub, et riigimetsaga ümberkäimist põhjalikult muutev kava on sihilikult nimetatud vaid juhtimisstruktuuri kõbimiseks. Tahetakse eksitada üldsust, et ei hakataks nõudma huvigruppide kaasamist, sotsiaalmajanduslikke prognoose ega keskkonnamõjude strateegilist hindamist. Vaid neljaleheline reformikava on sõnastatud primitiivselt, otsekui mingist juhtimisteooria õpikust maha kirjutatud. Metsandusvõhikuist koosnev RMK nõukogu ei saa olla ometi nii sinisilmne, et kava nõrkusest aru ei saaks. Ju on sihilikult RMK nõukogu eesotsa pandud tegelane, kellele ei maksa midagi põhiseadust rikkuda, saati saab talle südamevalu tekitada väljaspool pealinna sündiv.

Metsandusgurud on vastu, omavalitsused protestivad, maavanemad pahandavad. Karavan aina liigub, ükski kaamel ei pööra pead.

Autor: Juhan Telgmaa