Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kvaliteetdraama
Olen viimasel nädalal elektrost haaratud: Deadmau5 "Not Exactly", Axwelli "Submariner" ja kõik mida mängib protonradio.com. Lummav eskapism, sest inimhääli sealt peaaegu ei kuulegi. Lugupidamisest MJB vastu pidin "Growing Painsi" ikkagi üle kontrollima. Kiusatusele aitas kaasa "Just Fine", mis oli eba-Marylikult eufooriline. Väljakujunenud soul'i institutsioonina pole ammu kahtlust MJB tasemes, vaid selle vormistamise viisis ehk mida hõrgutavat afroameerika tippkokad hi-tech-stuudiotes parajasti kokku vaaritanud on. Nimesid ei nimeta, sest nende väljalugemine r'n'b albumitelt nõuaks mikroskoopi ja ma ei viitsi seda otsida. Kui siit midagi üldse piinama jäi, siis küsimus, kuidas säärane steriilsus nii hästi töötab? Peaaegu laitmatult puhtad laulud, mis just seetõttu kestvat mõju ei avalda. Liiga ilus, et olla tõsiseltvõetav ning liiga hea, et olla väljapaistev.