Huvitavaid fakte Linnuteest

14. märts 2008, 13:46

Linnutee on hele riba kahvatustest
tähtedest, mida linnas elavatel inimestel valgusreostuse tõttu tavaliselt näha
ei õnnestu. Selleks tuleb minna maale ja pilvitul ööl pilk üles suunata. Aga
tegelikult ei ole Linnutee üldsegi kaugel, ta on siinsamas, ka Maa on selle
galaktika üks osa.

Linnutee on kettakujuline ning taevas näeme teda kitsa ribana seetõttu, et vaatame galaktika kõige laiema osa suunas, kus tähti kõige rohkem.

Linnutee mõõtmeid on raske ette kujutada. Galaktika ühest servast teise jõudmiseks kulub valgusel umbes 100 000 aastat. Linnutee paksus on aga oluliselt väiksem – kõigest 1000 valgusaastat. Valgusaasta pikkust on inimesel raske hoomata. Mõõtmetest annab parema pildi järgmise võrdlus: kui linnutee pikkuseks oleks 130 km, oleks Päikesesüsteemi läbimõõduks kõigest 2 millimeetrit. Galaktikas sisalduvate tähtede koguarvuks hinnatakse umbes 400 miljardit.

Linnutee keskmes arvatakse olevat hiiglasliku massiga must auk. Tema olemasolule viitab gravitatsioon, mis paneb lähemal paiknevad tähed kiirelt musta augu ümber keerlema. Teleskoopidega tehtud piltidel pole aga midagi näha. Niivõrd suure gravitatsioonilise mõjuga, kuid ometi nähtamatu mõjur ei saa ilmselt midagi muud olla. Linnutee südameks oleva musta augu mass ületab Päikese massi 4 miljonit korda. Mustad augud tekivad, kui massiivsed tähed on kogu oma kütuse ammendanud. Päikest selline saatus ei oota, selleks peaks ta mass vähemalt kümme korda suurem olema.

Must auk on küll hiiglaslik, kuid ei maksa siiski karta, et ta kogu Linnutee aja jooksul endasse imeb. Esiteks on vahemaad tohutult suured ning kogu Linnutee massist moodustab ta siiski tühise osa.

Selge ja täiesti pimeda ööga tähistaevasse vaadates võid väga hea silmanägemise korral näha mitut tuhandet tähte. See aga moodustab vaid väga väikse osa kogu Linnutee tähtedest. Väheste eranditega näed sa taevas tähti, mis on lähemal kui 1000 valgusaastat. Ja needki, mis välja paistavad, on tõelised hiiglased. Päike ei ole kääbustäht, vaid pigem keskmike hulka kuuluv, kuid kaugemalt kui 60 valgusaastat teda näha ei oleks.

Peale selle on suurem osa Linnuteest üldse nähtamatu. Tähtede liikumist jälgides ja pisut arvutades tuleb ilmsiks, et midagi on valesti. Kogu süsteemi mass peaks olema oluliselt suurem sellest, mis me saame kogu nähtava aine massi kokku liitmisel. Puudu jäävat osa nimetatakse tavaliselt tumedaks aineks, sest ta ei eralda valgust ega ka midagi muud, mille järgi selle olemasolu kindlaks teha saaks.

Linnutee on spiraalse ketta kujuline, kuid see ketas ei ole täiesti tasane. Üks ketta külg on painutatud alla- ja teine kergelt ülespoole. Selle põhjuseks on lähedalasuvate naabergalaktikate gravitatsiooniline mõju. Sarnane paine on ka näiteks Andromeeda galaktikal.

Linnutee on kannibal. Ta sööb hea meelega ära teised galaktikad, mis talle liiga lähedale satuvad. Galaktikad on sarnased inimestele selle poolest, et ka neil kasvab süües isu. Mida suuremaks ta muutub, seda tugevamalt ta teisi galaktikaid enda poole tõmbab. Linnutee ja tema lähim naaber Andromeeda galaktika ongi kokkupõrkekursil ning moodustavad kunagi ühise suure galaktika.

Galaktikate kokkupõrge on ilus vaatemäng. Loomulikult toimub see pika aja jooksul ning ehkki me räägime galaktikaist kui ühtseist kehadest, koosnevad nad suurel määral tühjusest. Seega ei põrku kokku mitte tähed, vaid pigem hajusad kosmilise tolmu pilved. Sellised kokkupõrked on aga sageli just uute tähtede tekitajaiks.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. March 2008, 13:46
Otsi:

Ava täpsem otsing