Eesti mulda sobib siinses kliimas aretatud sordiseeme

Eesti Maaviljeluse Instituudi (EMVI) vanemteadur Malle Järvan märgib, et kuigi suvivilja külviaeg saabub aprilli lõpus või mai alguses, on hoolas põllumees hiljemalt märtsikuu keskpaigaks seemnevilja juba valmis varunud.

"Praegu on seda viimane aeg teha," tõdeb Järvan. "Talveperioodil pakuvad müüjad seemet soodushinnaga, kevadel kipuvad kõik hindu tõstma."

Järvan kinnitab, et EMVI on Eestis kõige sõltumatum soovitaja, millist seemet millistesse kasvutingimustesse valida. "Tegelikult on soovitajaid palju, aga enamasti on neil taga mingid ärihuvid," nendib ta. "Püüame praktikast ees käia ning jagada põllumehele nõuandeid uusimate agrotehniliste võtete kasutamiseks."

Eesti Seemneliidu juhatuse liige Arvi Tupits soovitab, et seemnevilja soetamisel peaks põllumees eelistama sertifitseeritud seemet, mille eest ostja saab sordi n-ö ametlikku päritolu kinnitava tõendi ning mille eest müüjal on kohustus maksta sorditasu.

"Eestis on kõige sobilikum kasvatada kohalikesse oludesse sobivaid sorte," märgib Tupits. "Valikul peaks arvestama, et sort on aretatud samas kliimavöötmes, kus seda kasvatada tahetakse. Meil on levinud Taani, Rootsi, Hollandi ja Saksamaa teraviljasordid. Eks kasvatada võib ükskõik milliseid, aga soovitan eelistada Eesti sordilehele jõudnud sorte."

Sordilehele kantakse teraviljasort pärast seda, kui selle oludele vastavust on proovitud meie reaalsetes tingimustes vähemalt kaks aastat katsepõldudel.

"Sertifitseeritud seeme peab olema liigi- ja sordiehtne, sordipuhas, sobiva idanevuse ning teistele kvaliteedi- ja taimetervise nõuetele vastav," selgitab Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur Anne Ingver. Kui eesmärk on teravilja kasvatada loomasöödaks, pole mõtet taga ajada kõrgekvaliteedilist nisusorti. Samas annavad mõned suvinisu sordid Eesti põldudel väga head saaki ning sobivad toiduvilja kasvatavale firmale. Külvipinna suurusest ja kuivatite võimsusest oleneb, milline peab olema varasemate ja hilisemate sortide vahekord.

Kemira GrowHow seemnete tootejuht Elo Tuubel selgitab, et suviviljadest eelistab põllupidaja praegu söödaotra, mille kasvatamine näib olevat meie oludes iseäranis rentaabel. Sortidest nimetab ta kohalike aretajate Annit ning Saksa sorte Annabelli ja Justinat.

"Viimaste aastate trend näitab taliteraviljade osakaalu suurenemist, tänavu võib see olla juba 25 protsenti kogu külvipinnast," tõdeb Tuubel. "Talivilja saagipotentsiaal on suvivilja omast kolmandiku võrra suurem."

Sordikaitseseadus on osa autorikaitse põhimõttest, mille kohaselt sordi aretaja peab seemne paljundamise eest tasu saama.

See tähendab, et põllule tohib külvata vaid sertifikaati omavat seemet. Arvi Tupitsa hinnangul on Eestis kasutatavast teraviljaseemnest vaid 10 protsenti sertifitseeritud. Seega kasutavad põllumehed usinalt n-ö mustalt levitatud seemet. "Sertifitseeritud seemne kasutamine on kasulik ka ettevõtjale endale," nendib Tupits. "Uuringud kinnitavad, et Euroopas on keskmine teravilja saagikus viimase kümnendi jooksul suurenenud kolm tonni hektari kohta. Sellest 1,5 tonni moodustab uute väetiste ja tõhusamate mullaharimisvõtete kasutamine. Teine 1,5 tonni aga tuleb tänu uute sortide kasutuselevõtmisele."

Kvaliteetse saagi kasvatamiseks on vaja kinni pidada agrotehnika põhialustest ja valida kasvatamiseks sobiv sort.

Sordivaliku juures peab arvestama kasvukoha mullastikku, kliimat, sortide vastuvõtlikkust taimehaigustele, seisukindlust, kasvuaja pikkust ja sordi saagivõimet. Eesti oludesse on sobivamad lühema kasvuajaga sordid, nende kasvatamisel on varasema koristusaja tõttu sügiseste ebasoodsate ilmastikutingimuste mõju väiksem. Ka pikema kasvuajaga sordi kasvatamisel võib saada kvaliteetse ja kõrge saagi, kuid risk on suurem.

Sordi saagivõime realiseerub siis, kui on arvestatud sordi nõudlust toitainete osas ja on väetatud tasakaalustatult ning tehtud õigel ajal haiguste tõrje. Kasvuaegsete lehelaiksuste tõttu võib saak jääda neljandiku kuni kolmandiku võrra väiksemaks. Tärkamisjärgsete ja seemnega levivate haiguste vältimiseks on oluline seemne külvieelne puhtimine.

Kõrgema väetamistaseme korral tuleks arvestada sordi seisukindlusega. Nõrgema ja pikemakõrreliste sortide kasvatamisel on vajalik intensiivsemal väetamisel kasutada retardante - kõrretugevdajaid.

Kasvatame põhiliselt söödateravilja, kultuuridest on valdavalt kasutusel suvioder. Teravilja külvipind on kokku 800 ha. Põhiline osa läheb ikka oma piimakarja söödaviljaks.

Seemneuuenduse vajadusteks ostame seemet ka sisse, ent põhiliselt kasvatame seemnevilja ise, sest sedasi on tunduvalt kasulikum.

Talivilja kasvatamine on iseenesest suviviljast rentaablim, sest saagikus võib isegi poole suuremaks kujuneda.

Kuna lähtume teravilja kasvatamisel oma vajadustest, siis vilja kokkuostuhindade tõus ei pane meid rohkem külvama, kui meil seda enda tarvis parasjagu vaja on.