Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Uus hingamine jääb tulemata
Kaks kuud pärast uue töölepinguseaduse eelnõu avalikustamist võib öelda, et Eesti ettevõtlus ja selle kaudu kogu majandus sellest uut positiivset tõuget ei saa. Ja et kavala PR-kampaaniaga on Reformierakond mänginud end nurka, millest väljatulekuks tuleb sotsidele gallupites ja valimistelgi veel hääli loovutada.
Teades, et kompromiss sotside ja ametiühingutega teeb eelnõust kehtiva seaduse sisulise klooni, paiskas Reformierakond n-ö oma eelnõu bravuurikalt avalikkuse ette, väites, et eelnõu on tööandjate ja -võtjate esindajatega läbi arutatud. See oli vaid osaliselt õige. Arutati jah, põhimõtteid, eelnõu teksti polnud keegi näinud.
Seega saab töölepinguseaduse eelnõu käsitleda kui Reformierakonna sõnumit oma valijaskonnale - meie teeksime sellise seaduse. Kui neid teisi ees poleks. See on eksitav, sisutühi lubadus.
Esmaspäeval, mil osapooled pidid esitlema kauaoodatud kompromissi, tunnistati, et vaid pooled punktid on läbi käidud ja olulisemad alles ees.
Ma olen kindel, et uus seadus, kui kompromiss kunagi saavutatakse, tuleb sarnane praegusega. Lihtsalt vahepeal on poliitikud kõvasti vaimukaid avaldusi teinud ja ametiühingud veidi populaarsust juurde kogunud. Kuid protsess, mida jälgivad pingsalt teised Euroopa riigid - kas Eestil õnnestub tööturg paindlikumaks teha - lõpeb läbikukkumisega. Personalijuht täidab edasi tonnide viisi pabereid. Tööandja väldib töösuhte lõpetamisel ikka teatud sõnu, nt koondamine. Ja ennistamine on väljend, mis ajab halliks töötajate värbajad.
Elus on ikka nii, et radikaalsemate reformide tegemiseks peab olema revolutsiooniline olukord. Midagi peab käärima, paljudel on halb olla. Nii juhtus see taasiseseisvunud Eestis, kus viidi läbi kiired erastamised ja maailmale eeskujuks saanud maksureformid. Nõukaaegne tööleping polnud siis mitte esimese järgu prioriteet. Nüüd on raske midagi radikaalselt muuta.
Paistab, et praeguse töölepinguseaduse filosoofia jääb edasi kestma. Ja ega seegi mingi katastroof ole. Head töötajat hoitakse ja hea äritava juurde käib viisakas töösuhte lõpetamine igal juhul. On seadus milline tahes. Lihtsalt uut hingamist Eestile sedakorda ei tulnud. Sörgime siis edasi.