Paar elus ja kunstis

Jüri Kass on digitehnoloogiate valdajana meisterlik kujundaja ja disainer. Olles ise suur teatri- ja muusikaaustaja, keerleb ka tema looming kultuurimaailma ümber. Tema tööde hulka kuulub palju kontserdi- ja teatriplakateid, heliplaatide ja raamatute kujundusi. Ta ise peab suureks rõõmuks võimalust tegelda millegagi, millel on väärtus juba enne olemas. "Muusika ja teater on mulle alati lähedased olnud ja omal ajal saigi südame järgi selle valdkonna kujundustöödega tegeldud. Seejuures said ära öeldud muud kujundustööd. Kui ühiskonnakord muutus, siis aga tellimused mõneks ajaks katkesid, kuna kultuurivaldkonnast kadus raha ära. Tahes või tahtmata tuli oma ampluaad laiendada," räägib Jüri Kass tagasivaatavalt kunagistest valikutest.

Kunstnikeduo teine pool, Ülle Marks, on tunnustatud graafik, kelle kunstikäekirja iseloomustab vaba käega tõmmatud tugev ja tundlik joon. Esmapilgul hoolimatult visandatud jooned moodustavad tema töödel jõulisi, kuid samas hapralt õrnakoelisi kujundeid. Kipskoopiad inimkehast reljeefidena ja nende suurendused fotodena annavad vaatajale avastamis- ja tõlgendamisvõimalusi. Ülle Marksi tööd ei peegelda niivõrd ühiskonna sotsiaalseid probleeme, kuivõrd suuremaid eksistentsiaalseid küsimusi, mis kutsuvad vaataja kaasa mõtlema. Vaadates ja näidates maailma ebatavalisest vaatepunktist, liikudes väga lähedale või kaugenedes, muutes harjumuspäraseid tähendusi, avardab looja tavamõtlemise võimalusi.

Ülle Marksi looming leidis tunnustust juba tudengieas. Kunstiinstituudi lõpetamiseks valminud diplomitööd esitas ta 1992. aastal Tallinna graafikatriennaalile, kus osales kunstnikke üheksast riigist. Tema tööd "Must vesi" ja "Kuum kivi" pälvisid Tallinna IX graafikatriennaali grand prix'. Samad tööd valiti Eesti graafikat esindama ka 1994. aastal Poolas Intergrafia World Award Winners Galleryl, kus oli väljas kuuekümne maa parim graafika. Ülle Marks ise ütleb, et kui võrrelda spordiga, siis olid need graafika olümpiamängud. Tema tööd tõid sealt koju võistluse grand prix'. Aastatega on lisandunud muidki tunnustusi, näiteks Eduard Wiiralti nimeline preemia, aasta graafiku tiitel jm.

Koos elanud ja töötanud on kunstnikepaar tosin aastat. Nende ühine kodu on ka nende töökoht - teisel korrusel asub ateljee. Eraelu ja töö täiendavad teineteist ja mõlemad on sellise töökorraldusega rahul. Et paljudel töödel näeb siiski mõlema signatuuri, on kõrvalseisjal huvitav teada, kui kerge või raske on loometööd jagada.

Jüri Kass püüab seda kirjeldada: "Ühel meist tekib idee, mis konkretiseerub omavahel mõtteid vahetades. Töö valmimise tehnilised etapid on võimalik omavahel ära jaotada, seda just uute meediumide vallas. Päris nii tõesti ei saa, et joonistame korraga üht pliiatsit hoides. Pigem jaotame ära töö eri lõigud. Näiteks maalimise ja joonistamise puhul ei saagi tööd jaotada ja sel puhul on tegemist ühe inimese loominguga."

Nii Jüri Kass kui ka Ülle Marks on lõpetanud ERKI, Ülle Marks graafika ja Jüri Kass graafilise disaini eriala. Kui nüüdisaegsed graafikud ei saa oma töös arvutist üle ega ümber, siis tol ajal ei olnud seda veel olemaski. Kunstnike endi sõnul ei ole loomeprotsess arvutite tulemisega väga muutunud, küll aga on tohutu erinevus töö kujundus- ja valmimisetappides, kus arvuti teeb elu palju lihtsamaks.

"Kooliajal ja esimestel tööaastatel olid paberi ja joonistustarvete kõrval meie igapäevased töövahendid käärid ja liim. Siiani on meeles, kuidas ma esimest raamatut kujundades ja illustreerides täht tähe haaval paberist välja lõikasin, pealkirjad kokku kleepisin ja üles pildistasin, järgnes veel fotomaterjalide ilmutamine laboris. Nii kulus mõttetult aega. Kui juhtus midagi valesti minema, tuli kõik tööetapid uuesti läbi teha," jutustab Ülle Marks.

Jüri Kassi ja Ülle Marksiga rääkides peegeldub nende jutust ja töödest pere tugev ühtehoidmine. Mitmes tööski on kujutatud oma pereliikmeid või vähemasti palutud nende abi modellidena. Ülle Marks selgitab naerdes: "Koduste modellide kasutamine on ressursside kokkuhoid, ei ole tarvis kedagi veenda. Lähedasele inimesele saad minna lähemale, sest seal tead, millised on piirid. Väga delikaatne on võõra inimese isiklikku siseruumi tungida. Lähedastega on suhted sügavamad ja intiimsemad - eks see paistab ka meie töödes. Näiteks teostes "Põlevad juuksed" ja "Külmunud juuksed" on kasutatud tütre juukseid. Tütar on geneetiliselt osa minust, teda kujutades kujutan osa iseendast. Nii saab minna väga kaugele. Kõik saab hoopis sügavama tähenduse."

Marke on Ülle Marks ja Jüri Kass kujundanud peaaegu sama kaua, kui nad on koos elanud ja töötanud. Markide kujundamine sai alguse jõulumarkidest, nüüdseks on valminud palju eriteemalisi postmarke. Jüri Kass räägib, et markide kujundamine on aeganõudev töö.

"Väga raske on otsustada, mida üldse kujutada, kui kasutatavaks pinnaks on ainult kolm korda neli sentimeetrit ja sinna peab ära mahtuma terve märk kultuuriloost. Plakatit kujundades saab ruumikasutusse vabamalt suhtuda, ehkki ka seal tuleb valida, mida esile tuua, mida tagaplaanile jätta." Tihtipeale ei ole korraliku kvaliteediga pildimaterjali võtta. Palju aega kulub materjali otsimisele ja kokkusobitamisele.

Estonia teatri 100. sünnipäevale pühendatud margiplokk pääses rahvusvahelisel Yehudi Menuhini nimelisel konkursil kolme parema hulka. Saja-aastasest kultuurikihist said margile välja valitud teatrihoone, muusikana esimese eesti ooperi "Vikerlased" partituur ja kostüümikavandid ning tantsuna eesti tantsulegend Helmi Puur "Luikede järves".

Margiploki kujundus võib tunduda lihtsa lahendusena, kuid kui kuulata kunstnikelt selle loomise tagamaid, saab selgeks, milline töö peitub ühe väikese paberitüki taga. "Tuli luua pilt, kus Estonia teatri maja tervikuna peal oleks, ja siduda see Estonia-teemaliste tegevustega terve sajandi lõikes. Et Estonia teater on väga võimas sümbol, mis läheb korda igale eestimaalasele, siis on oluline, mis ja kuidas sellel margil kujutatud on," lisab Kass.

Kunstniku jaoks on alati huvitav vaadata, kuidas tema tööd elavad pärast valmimist edasi, omandades eri kontekstis uued mõõtmed, kuidas nad suhestuvad teda ümbritseva ruumi, aja ja inimestega. Jüri Kassi sõnul võib öelda, et teose areng algab sellest hetkest, kui ta on oma siseruumist välja paisatud. "Ta omandab täiesti uue kontseptsiooni, uue tähenduse."

Kunstnike graafilised lehed käte teemal on olnud vaadata New Yorgis ÜRO peamajas, mitmetel rahvusvahelistel konkurssidel ja televisiooni hommikusaate stuudios. "Oli äärmiselt huvitav vaadata, milliseid intervjuusid nende teoste ees tehti, millised inimesed nende ees istusid. Igaüks neist tuli oma teemaga ja rääkis oma asja, taustaks ikka needsamad käesillad, puudutused, mille meie kunagi olime teinud oma püüdluste ja tunnetega," meenutas Kass, kelle sõnul on nägemine ja arusaamine lõpuks siiski valikuline. Kõik sõltub vaatajast.

Fotod: Meeli Küttim ja kunstnike erakogu

Autor: Mai Anni