Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Alternatiivenergia on kallis
Alternatiivenergia teemal võtavad hoogsalt sõna nii ökofanaatikud kui ka roheliste lobistid. Näiteks ookeanist soojusenergia kättesaamine on küll perspektiivikas, kuid praegu veel kallis, vesiniku abil soojuse ja puhta joogivee saamine on aga liiga ebastabiilne.
Enamasti taandubki kõik ikka rahale ehk lihtsale küsimusele: kui palju energia maksab ning milline on energiaallika kasutegur.
Teades, et teadlastel on töös kümned hullud ja vähem hullud ideed, palusime energiavaldkonda tundvatel inimestel kommenteerida võimalikke alternatiivkütuseid.
Tallinna Ülikooli keskkonnauuringute osakonna juht Jaan-Mati Punning sõnab, et kõikide pakutud variantidega on palju probleeme, enamik juba ammu tuntud asjad, mõned leiutaja Jaan Tatika tööpõllult.
"Põhiline on küsimus, kui palju miski maksab. Teiseks, milline on huvigruppide lobitöö," lisab Punning.
Eesti esienergeetikuks nimetatud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika valdkonna asekantsleri Einari Kiseli sõnul on tõusude-mõõnade energiat püütud rakendada juba pikemat aega, kuid suuremahulist energiatootmist pole veel õnnestunud tööle saada. Meil saaks Kiseli sõnul kasutada ehk laineenergiat.
"Tuumajaam on üks reaalsetest alternatiividest Eestile. Jättes kõrvale põlevkivi-, tuule- ja biomassiprojektid, võib reaalselt rääkida ka gaasiturbiinidest," kinnitab Kisel.
Tallinna Tehnikaülikooli energeetikaosakonna dekaani professor Tõnu Lehtla sõnad kordavad eelkõnelejaid.
"Kõik taandub ikka sellele, kui palju miski energeetika maksab," kinnitab Lehtla ning lisab, et igasugused jutud maailma energiapuudusest on jama, kuna inimene kasutab vaid kümnetuhandiku osa sellest, mis meile muudest kütustest kätte tekib.
"Eestis ja ka mujal on alternatiivkütuste kasutuselevõtmine algstaadiumis, kuna praegu kasutatav on veel väga odav," ütleb Lehtla.
Osooniaukude lappimiseks ning kasvuhoonegaaside vähendamiseks on Columbia Ülikoolis töös idee hiiglasuurest tolmuimejast ehk aparaadist, mis imeks kokku õhku paisatud süsinikdioksiidi.
Imemiskohaks on planeeritud Island ning sisuliselt võimaldaks masin imeda kokku gaase, mis on eritatud näiteks Tokyos või Kairos. Kokkuimetud heitgaasid muudetakse tahkeks ja maetakse maha.
Tehnoloogia väljatöötaja Klaus Lacneri sõnul on nad uue tehnoloogiaga suutelised püüdma õhust saastet kinni 1000 korda kiiremini kui puud.
Pealegi saab gaasiimeja panna kohta, kuhu saaste matta, mitte kohta, kus saastamine toimub.