Fassaadivineer igatseb korralikku tuulutust

Artikkel

- Uudised
- Siim Sultson
- 31. märts 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Fassaadivineer igatseb korralikku tuulutust
"Erinevalt soomlastest meie lõikame vineeri mõõtu ja alles siis viimistleme. Seetõttu peab meie toode kauem vastu," selgitab Reval Timber OÜ juhataja Raivo Mitt.
Kui sisevineeri ristuvad kihid liimitakse kokku valge liimiga, siis välisvineeri puhul kasutatakse punakat liimi, mis on verevate triipudena näha ka plaadi lõikeservas.
Fassaadivineeri ilmastikukindlust aitavad tagada spetsiaalne servavärv, peits ja kattevärv.
Puuinfo projektijuhi Märt Riistopi sõnul aga ei tähenda kõrgendatud niiskuskindlusega vineer, et see oleks veekindel. Tema seletusel on sellise vineeri puhul ilmastiku suhtes kõige õrnemad just tahvli servad, mis peaksid kaitsva lakiga eriti hästi kaetud olema.
Ehkki näiteks nn filmivineer, mida kasutatakse betoonivaluraketistena, on niiskusetõrjeks pealt fenoolkilega kaetud, ei sobi see oma ebavineeriliku välimusega kuidagi fassaadikatteks.
Fassaadivineeri ilmastikukindluse tõstmiseks tuleb Miti kinnitusel iga fassaadiplaadi ülemine ja alumine serv lõigata 45 kraadi all, et katte jätkukohtades moodustuksid veeninad.
Riistopi seletusel aga sellest ei piisa, kindluse mõttes tuleks iga horisontaalse jätkukoha alumise plaadi ülaservale kinnitada vihmaplekk. Siis ei saja kahe plaadi vahelt sisse ega otseselt plaadi kõige tundlikumale kohale - servale.
Veelgi olulisemaks peab Riistop fassaadivineeri puhul selle tagant tuuldumist. "Fassaadivineeril on taganttuuldumine veelgi olulisem kui laudisel, kuna vineer ei lase õhku läbi," tõdeb ta.
Et tuuldumine peab olema fassaadikatte taga katkematu, on kõige ohtlikumad kohad tema kinnitusel just konsoolide kohad, kus kipuvad tulema mitmed läbilõiked.
Nii Riistopi kui ka Miti kinnitusel on piisav tuulutusvahe 22-25 millimeetri laiune, seega võrdne tavalise hööveldatud või hööveldamata nn tollise lauaga.
Tavaliselt fassaadivineeri tahvlid kas liimitakse või kinnitatakse seinale kruvidega. Näiteks kruvide puhul tuleb kindlasti kasutada kruviaugust niiskuse sisseimbumise vältimiseks tihendiga seibe.
Lisaks peab Miti kinnitusel iga tahvli ümber jätma umbes kümnemillimeetrise vahe. Ühelt poolt parandab selline vahe plaatidetagust ventilatsiooni, teisalt aga võimaldab see plaatidel muutuvates ilmaoludes paisuda ja hiljem tagasi kokku tõmbuda.
Liiatigi aitab selline vahe hooldada plaatide kuluvaid servi. Servavärv tuleb Miti sõnul maha keskmiselt kahe aastaga, avatud vahede korral saab seda uuendada.
Kuna fassaadivineeri nõrgimaks kohaks on servad, on objektile väljastatavad plaadid juba tehases tehtud tellimustööna. Vineerilakki kahjustav lõikamine objektil katkestab plaadi garantii.
Kuna UPM Kymmene on fassaadivineeritootmise lõpetanud, ei müü ka meie seda enam. Põhjuseks on selle vineeri vilets ilmastikukindlus, eriti niiskusekartus.
Suurim probleem on plaadinurkade kaitse, aga samuti vihma pääs plaadi taha, fassaadi tuulutusvahesse. Tootele said saatuslikuks ka liiga tihedad järelpretensioonid, juba paari aastaga hakkas seinakatte materjal riknema.
Näiteks meilt ligi kümme aastat tagasi tarnitud Pirita Selveri fassaadivineeri tahvlid on üsna viletsas seisus, nurgad on kulunud.
Iseenesest on fassaadivineer ilusa välimusega ja huvitav. Kuid kahjuks jääb selle vastupidavus traditsioonilisele laudvoodrile alla.
Hetkel kuum