Kust riik säästab, kui kuskilt ei saa?

Majanduskasvu aeglustumine vähendab ka riigi tulusid. Nüüdseks on ka Eesti peaministri optimismi kaitsvasse vatijopesse närinud augu lõdisema panev arusaam, et riigieelarve on negatiivne. Ühtäkki räägivad kõik sellest, kust kokku hoida. Ministrid kuulutavad aga üksteise võidu, et ei loovuta vaenlasele jalatäitki maad ning kokku hoidku kõik teised. Mõnel neist on ehk isegi õigus, aga kellel?

Äripäev püüab ajada riigieelarves näpuga järge ja teha mõned soovitused: mille arvel võiks kokkuhoidu kaaluda ning kus seda mingil juhul teha ei tasuks.

Mõistagi on kõige tähtsam mitte peatada praeguste kulutuste kokkuhoiu nimel neid investeeringuid, mis ei pruugi küll tuua tulu enne järgmisi valimisi, kuid tagavad kogu Eesti majanduse konkurentsivõime pika aja jooksul. Hulk niisuguseid ettevõtmisi on loetletud eelmisel nädalal innovatsioonikomisjonis heaks kiidetud arendus- ja innovatsioonipaketi toetusprogrammide seas. On hea, kui meid külastavad turistid ja maal kasvatatakse kartuleid nagu ennemuistegi, ent ühel hetkel otsustavad Eesti pinnalejäämise või uppumise mitte hotellindus ega põllumajandus, vaid arenenud tehnoloogia ja tipptasemel innovatsioon.

Teine väga vale mõte kokkuhoiuks on loobuda tulumaksu alandamisest. See tähendaks otsust, et Eesti majandust pole tarvis ergutada ning ka investeeritakse meil enam kui küll. Tühja sest õngest, andke parem vobla siia!

Kui aga ettevõtlus enam ei edene ning säästud kohe nahka pannakse, ei järgne langusele ka uut head aega ja me jäämegi aina uusi voblasid nõudma. Tulumaksu järjekindel langus on üks neist. Gruusia kümne- ja Makedoonia viieteistprotsendise tulumaksuga ei võistle me niikuinii, ent nii ei lahku investorid meilt vähemalt Soome ja Saksamaale.

Tõsi, õigus on ka siseministril Jüri Pihlil: vaestelgi aegadel ei või loobuda politseist ega päästeteenistusest. Ei saa öelda, et ravige või harige ennast homme, haiglad ja koolid on täna kinni. Sel juhul jäävad homseks Eestisse vaid need, kes ei jaksanud mujale minna. Pensioneid ja vanemapalka puudutada ei luba seadused ning kaks tähtsat valitsusorganit: Saar-Poll ja Emor. Ent nagu Juhan Parts soovitab, saab säästa riigiaparaadi kulutustelt ja luksusprojektidelt.

Sarnaselt ettevõtjatega tuleb alustada püsikuludest: personalist ja kivist. Teedeehitust lõpetada oleks liiast, ent mõnigi projekt lükkub nähtavasti edasi. Uusi ametnikke tööle võtta ei saa ning vanad tuleb karmi pilguga üle vaadata. Ka autoostud jäävad mõneks ajaks ära. Jalgratas on tervislikum ja tutvustab otsustajatele karmi tõsielu. Jääb vaid loota, et pärast tööleväntamist pole ministritel jaksu koalitsioonilepingu ülevaatamise käigus tõsisemat tüli kiskuda. Negatiivse riigieelarve aegu ei tohi riigivalitsejad endale uhkust lubada, tööd tuleb teha.

Autor: ÄP